Artist ja Ööliblikas

Enne kui Maxi ja Reginaga jätkame, räägiks lõpuni Krisi ja Robini ehk Kristofer-Robini, nagu Erika neid kahte naljatamisi kutsus, loo, mis tasapisi kooselu ja pulmadeni viis. Nii mõnedki saladused jõudsid avalikuks tulla. Muide, Robin vastas Erika naljale alati nii: "Vaata, et jäneseurgu kinni ei jää, karupoeg Puhh." *** Kohvik sai seintele terve loomaaia. Mitte sellise nagu laste mängumaadel. Palju realistlikuma. Neid loomi vaadates tekkis vastupandamatu soov silitada kohevat karva, kuid sõrmed puutusid ainult külma seina. Klientide arv suurenes ainuüksi seinamaalingute pärast. Kõik tahtsid näha neid imelisi pilte, mis mõjusid ühtaegu kütkestavate ja hirmutavatena, sest rahumeelsete rohusööjate hulgas leidus ka kiskjaid. Näiteks luuras ühes hämaramas nurgas hall hunt, kuu pea kohal säramas. Seal armastati istuda õhtuti, sest akende taga rippuv pimedusekardin lisas kohviku interjöörile salapära.  Kuna Kris töö eest raha ei soovinud, hakkas Robin hoolitsema selle eest, et Kris

Järgmisele päevale planeeritud etendus jäi ära. Põhjuseks oli tsirkusetelgi otsa kukkunud õhulaev. Õnneks ei viibinud telgis sellel hetkel ühtegi hingelist. Kõik magasid hiiglaslikus tsirkuselaevas nimega Miraaž. Küll aga oli elusolendeid allakukkunud õhusõidukis.  "Ruttu! Too oma neetud orav siia!" hüüdis Max, keerutades Regina teadvusetust kehast välja turritavat roti jooksuratast käsitsi ringi, nii kiiresti kui vähegi suutis.  Oravamees, kelle leivanumbriks oli tantsiva orava näitamine, jooksis tsirkuselaeva. Ta tuli tagasi pisikese loomaga, kelle kohev saba oli kaks korda suurem kui ta ise. Loomake mahtus hädavaevu rattasse jooksma, kuid suutis seda siiski piisavalt palju ringi ajada, et Regina elus püsiks. Tsirkuseartistid jälgisid murelikult Reginaga toimuvat ja andsid üksteise võidu nõuandeid, mis kahjuks polnud kuigi kasulikud.  "Meil on uut rotti vaja," ütles Max, tõstes laevarusude alt välja lapiku korjuse.  "Mul on idee!" hüüdis klou

Aga enne seda, kui jõuame Maxi ja Regina kummalise taaskohtumise juurde, on vaja ära rääkida Krisi ja Robini lugu, mis leidis aset kolm aastat enne abiellumist.  "Hei," kõlas vaikne tervitus Krisi selja taga, pannes ta võpatama, nagu oleks surm ise tema õlale koputanud. Pead pöörates võpatas Kris veelkord. Inimene, keda Kris kaks päeva järjest asjatult kohvikus otsimas oli käinud, seisis nüüd tema ees. "Mul pole telefoni," vabandas Kris ja lisas seejärel: "Tere." "Tere," vastas noormees, püüdes hoida mõõdukat vahemaad Ellaga, kes teda altkulmu piidles. See tüdruk tundus mingil põhjusel ohtlikuna. "Ostad lastele süüa?" "Endale ka," vastas Kris ja lisas korvi sisu vaadates nukralt: "Kui lastest midagi üle jääb." "Mida sul tarvis on?" küsis noormees, kelle nimegi Kris sellel hetkel veel ei teadnud. "Ma maksan ise." Kris jäi noormeest tõsiselt põrnitsema. Mõtetes polnud ühtegi märki halvas

Hommikul ei mäletanud Inglisilm eelnenud õhtust eriti midagi. Ta ronis voodist välja ja riietus hädapäraselt, et tualetti minnes kedagi ära ei ehmataks. Ehmujaks oli hoopiski tema ise, sest Kuu ja Kaaren kerkisid tema ette nagu metshaldjad. Kuu küsis: "Emme, kas sul on meeles, et sa lubasid kuu aja pärast prussakapoisiga abielluda?" Kaaren kordas küsimust tagurpidi, et öeldu ikka kenasti kohale jõuaks.  Ausalt öeldes oli Inglisilm selle täiesti unustada jõudnud. Mällu kerkisid ähmased katked roosist ja Jackist.  "Ära siis unusta homme avaldust kirjutama minna," lisas Anita kahjurõõmsalt irvitades. Kuigi ta oli juba teismeline, polnud tal veel ühtegi poiss-sõpra. See ei takistanud teda teiste kallal ilkumast. "Kaduge, te pisikesed saatanad, enne kui ma teile püksi lasen!" ähvardas Inglisilm. Olles turvaliselt lossi kõige olulisemasse ruumi jõudnud, vajus ta potile järgi mõtlema. Abielu kõlas hirmutavalt. Mitte, et Jack talle meeldinud poleks, aga sõna "

Lõpuks ometi oli ametlik osa läbi. Imekombel ei saanudki keegi pulmakülalistest surma ega hakanud sünnitama. Kogu üritust võis pidada üsna tavapäraseks, kui mitte arvestada kohale tulnud inimeste eripärasid, sest Maxil oli kaasas terve tsirkus ja Krisi sõbrad polnud samuti tavalised. Robini suguvõsast ei tulnud kohale kedagi peale Erika. Sõpru polnud Robinil samuti. Alluvatega suhtles ta ainult tööalaselt ning tänaval kohtudes pööras pilgu mujale. Robin oli üdini introvert. Ta vihkas inimesi, sest pidi iga päev nendega suhtlema. Krisiga kontakti otsimine oli erand, mis kinnitas reeglit.  Krisi poolt jagus aga külalisi nende mõlema jaoks. Loss oli rahvast täis. Keegi ei tahtnud sellest sündmusest ilma jääda. Inglisilm tuli koos kõigi laste ja Jackiga, kes tal juba mitu aastat truult kannul püsis. Lapsed olid vahepeal päris suurteks ja mõistlikeks sirgunud, kuid Agnes käis endiselt neljakäpukil ja urises Päikesetõusu koera peale.  Ööseks võttis Erika kõik lapsed enda juurde, ka Inglisilm

See kõik tundus nii ebareaalsena. Seista siin, tema kõrval. Elu tähtsaimal hetkel. Kris sulges silmad, hingas sügavalt sisse ja ütles: "Jah." Kõik sai alguse nii: Kris ja Robin kohtusid kolm aastat tagasi. Pärast Jimi siitilmast lahkumist oli Kris loobunud kedagi enda kõrvale otsimast. Ta närtsis silmnähtavalt. Särav punapäine Niina, kellena ta oli viimased aastad elanud, hakkas muutuma nukraks ja luitunud väljanägemisega Krisiks. Tsirkuseetenduste ajal püüdis ta näidata ennast sellena, kes oli varem, aga see tundus rohkem kustunud tiku uuesti süütamise kui heleda leegina. Krisi vaim oli hääbunud.  Ta otsustas tsirkusest lahkuda ja minna koos lastega tagasi maailma, mis pärast viiruse laastustööd aegamisi taastus. Erika tuli koos temaga. Max ei jäänud üksi. Ta oli jõudnud endale uued artistid leida ning jätkas Miraažiga mööda erinevaid maailmu ringilendamist.   Ja siis, ühel päeval, tuli Krisi nukrasse ellu tema. Ta jäi pisikeses nurgapealses kohvikus seisma laua

"Nii et tsirkusega on siis lõplikult ühel pool?"  Erika küsis seda nii, nagu oleks tsirkuse olemasolu kõige olulisem asi maailmas. Tegelikult oligi. Ta kaotas oma naise, lapse ja parima sõbra. Nüüd polnud tsirkust ka, sest kõigi elu oli ühe korraga musta auku kukkunud. "Mingil moel tahaks ikka etendusi edasi anda," pomises Max kõhklevalt. "Aga mitte praegu." Erika surus sigaretikoni tuhatoosi põhja laiaks ning küsis: "No kas me ehitame siis uue õhulaeva valmis või ei?" "Kusagil on vaja elada," vastas Max. "Järelikult ehitame." "Millestki on vaja elada," jätkas Erika arutlust. "Järelikult esineme." Max jäi üllatunult vestluskaaslase nägu põrnitsema. "Sina ka esined? Tsirkuses?" "Olen esinenud ja saaksin hakkama," kinnitas Erika. "Ära muretse, ma ei kandideeri akrobaadiks. Köis läheks minu all katki ja rõngasse jääksin ma kinni." Max hakkas naerma, unustades hetkeks argimured. &q

"Siin pole enam midagi teha," vangutas Doktor pead. "Iga asi kulub ja vajab hooldamist. Jim pole kõigi nende aastate jooksul kordagi minu juures ülevaatusel käinud. Isegi ilma kukkumiseta olnuks vaid aja küsimus, millal see juhtub." "Kas ta..." Kris keeldus uskumast, et Jimi polnud enam. Keegi, kes oli nii tugev, ei saanud hukkuda õnnetuses, mis Krisile vähimatki viga ei teinud.  "Kõigel on oma aeg," ütles Doktor külmavereliselt, nagu olnuks tegemist mahakantud auto, mitte inimolendiga. Võis Jimi ikka inimolendiks nimetada? "Kõik, keda ma armastan, surevad," sosistas Kris rohkem iseendale. Lapsed olid veel elus. Hoolimata sellest, et ta neid väga palju armastas. Tegelikult oleks ta pidanud praegu oma laste juures viibima selle asemel, et leinata läbipõlenud robotit.  Toast väljunud Max jäi seisma ega osanud midagi öelda. Ta tuli kõigest vett jooma ega teadnud, mis vahepeal juhtus.  "Ei olnud nii, nagu sa arvad," ütles Kris, ta

Maxil ei lastud kaua üksi olla. Ta oli jõudnud oma uue südame tiksumist kuulates uinuda ning nägi silmi avades kedagi, keda poleks ealeski siin oodata osanud. "Mida sina siin teed?" Päikesetõus vaatas Maxi tõsiselt ja ei vastanud sõnagi. Ta ootas sõimuvalangut. Kuid seda ei tulnud. "Noh?" oli ainus sõna, mille Max kuuldavale tõi. "Asjad pole nii, nagu sa arvad," lausus Päikesetõus.  "Kuidas need siis on?" Arvestades viimastel päevadel läbielatut oli Max juba täiesti tuimaks muutunud. Teda ei suutnud enam keegi ega miski üllatada. Päikesetõus istus voodi kõrvale tabureti peale.  "Ma pean vist alustama sealt, kus sa deemonitega võitlesid," ütles ta.  Max pööritas silmi ja ohkas. Tõotas tulla pikem monoloog. Samal ajal sõitis Kris tagasi ajutiseks koduks saanud Inglisilma õhulaeva poole. Ta oleks meeleldi oma vabadust kauem nautinud, aga mure laste pärast oli suur. Aeg möödus linnas linnutiivul ja õhtuhämarus andis endast märku. Õhulaev jõ

Jackil oli õigus. Maxi sulgi võis tõesti juba kaugelt ja kõrgelt näha. Kuid meest polnud enam nende sulgede all. Max oli kadunud ja tema uhke kaabu vedeles ühe hoone tagahoovis. Tundus, et peakate polnud kuigi kaua seal olnud, sest kohalikud pikanäpumehed oleksid selle üsna varsti pihta pannud. Järelikult ei saanud ka Max kuigi kaugel olla.  Õhulaev maandus samasse hoovi, lömastades kogemata ühe marjapõõsa. See on ju Doktori maja , mõtles Jim. Kris tõstis pilgu ja vaatas hoolikamalt. Seejärel kõndis ta maja ette ning luges ukse kohal rippuvat silti:  "Dr Macleo praksis. Avatud esmaspäevast reedeni kell 8:00 - 16:00." Kris teadis seda maja. Ta oli siin olnud. Doktor, kes siin elas, oli nüüdseks juba seitseteist aastat surnud. Või siis mitte - ukse avanud mees, kes Krisi tõsiselt põrnitses, nägi üsna elus välja. Mitte põrmugi vanem kui seitseteist aastat tagasi. "Ee.." häälitses Kris ja vaatas abiotsivalt Jimi poole, kes oli talle vaikselt järgenud. Doktor tundis Jimi

Unes oli õhulaev nimega Painaja jälle terve. Palju suurem ja uhkem kui varem. Inglisilm hiilis mööda kajutitevahelist koridori, olles valmis rünnakuks. Keegi pidi põlengus kindlasti ellu jääma ja teda unelaevas ootama.  Aina põlesid ja põlesid. Nii laevad kui majad. See hakkas juba ära tüütama. Krisiga oli vaja sellel teemal tõsiselt vestelda. "Kunagi uppus meil üks õhulaev ära," ütles kellegi hääl Inglisilma selja taga. "Oli küll laev, aga vee peal ei püsinud. Väga imelik." Inglisilm reageeris nii äkiliselt, et Jack pääses hädavaevu püssipäraga vastu pead saamisest.  "Mida sina siin teed?" sosistas Inglisilm ärritunult. "Kas sa oled endiselt nende poolel?"  "Ei! Ma ju päästsin su," vastas Jack eemale tõmbudes. Pärast kõike seda, mis ta teinud oli, ei suutnud Jack ikka veel Inglisilma usaldust võita. See polnud õiglane.  "Tasa, lollakas," sosistas Inglisilm ja tõmbas Jacki tagasi enda juurde.  "Valva mu seljat

"Tal ei ole kõik hästi," ütles Kris hommikul ärgates. Teda jäid põrnitsema kolm üllatunud silmapaari. Nii kaua, kuni Kris ja Inglisilm haavu ravisid, elasid nad kõik Inglisilma õhulaevas nagu hipikommuun. Kaasa arvatud Loll-Jack, kes jäi pärast Painaja mahapõlemist kodutuks. Päeval aitas ta Jimil uut Miraaži ehitada. Õhtul tuli Jack Inglisilma juurde tagasi ja jätkas olmerindel võitlemist. Tal tuli see päris hästi välja, sest vaimselt oli Jack lastega üsna samal tasemel.  "Kellest sa räägid?" küsis Inglisilm üle õla vaadates. Tal oli pooleli Agnese küünte lõikamine. Need olid sama kõverad ja tugevad kui koeral. Nendest jagu saamiseks läks vaja teravaid tange. "Nägid jälle halba und? Kas Kuu või Kaaren? Kummal ma pea maha võtan?"  Inglisilm lõpetas maniküüritoimetused ning lasi kogu küüntelõikamise aja meeleheitlikult väänelnud ja niutsunud lapse vabaks. Ta lonkas Krisile lähemale ja ulatas käe, et saatusekaaslasest santi madratsi pealt püsti aidata. "

"Sa polegi oma Kris-Niina juures," imestas Erika ning pani lauale kaks viskipudelit. "Näe, mille vastu mul Stella kulinad vahetada õnnestus. Kui ta otsima tuleb, siis ütlen, et tuul viis minema." Jim luges Erika huultelt umbes poole jutust välja, sealhulgas Krisi nime. Ta vastas viibeldes: "Regina on Niina juures abiks. Las tunneb ennast kasulikuna." "Nii et järgmise etenduse korraldamine lükkub edasi teadmata ajaks," nentis Erika. "Kontide kinnikasvamine võtab ilma Päikesetõusu abita päris palju aega." "Peab ta üles otsima," sõnas Jim, riivates käega seinal rippuvat tsirkuseplakatit. Nad jäid sõnatult seda silmitsema. "Keegi ei usuks," ütles Erika sügava ohke saatel.  "Sa olid terve tsirkuse kõige ilusam naine," lausus Jim hääletult huuli liigutades. Olles seda nii palju kordi öelnud, olid sõnad lihasmällu salvestunud. Tema pilgust võis aimata, et mälestus polnud veel kaugeltki tuhmunud. Karmi ja meheliku

Nad poleks pidanud tagasi tulema. Max oli kindel, et teadmine, nagu oleks tema armastatu hukkunud tulekahjus koos nende ühise lapsega, olnuks hingele kergem. Parem ilus vale kui valus tõde.  Valus tõde oli selline, et Julia tuli Maxiga hüvasti jätma. Ta oli võtnud aega järelemõtlemiseks ja otsustas edasi minna üksi. Mitte päris üksi - Päikesetõus oli nõus teda aitama.  "Nojah. Ma olingi natuke noor ja kogenematu sinu jaoks," oli Maxi esimene reaktsioon  uudist kuuldes. Ta ei imestanud enam millegi üle.  "Ei, mitte selles mõttes," kiirustas Julia seletama. "Ta aitab mind nagu isa." "Päikesetõus aitab sind nagu isa, aga meie lapsel pole sinu arvates isa vaja?" "Tal poleks hea, kui me kogu aeg tülitseksime. Ja siis veel kõik need keerulised sugulussidemed." "Sul on kõik juba peas valmis mõeldud," ohkas Max. "Selle aja jooksul, kui ma sind tagasi ootasin, mõtlesid sina mu mahajätmisest." "Sa ju nagunii e

Terve laev oli suitsu täis. Inglisilm lamas näoli oma vangikongi põrandal ja köhis. Koridorist oli kuulda rüselust. Miski või keegi kukkus raskelt vastu ust. Jack viibis endiselt tema juures. Noormees vandus endamisi ja lõikas Inglisilma köidikud lahti. Ta teadis, et riskis nõnda oma eluga, aga praegu polnud enam vahet. Surmale määratud olid nad nii või teisiti.  "Muutu prussakateks," sosistas Inglisilm. "Anna enne oma nuga siia."  Jack kõhkes hetke, kuid loovutas siis oma noa ja hajus kiiresti enda riiete sisse. Inglisilm oleks võinud ta surnuks torgata tema enese noaga. Selleks oli piisavalt aega, enne kui Jack mustava vaibana paksu suitsu sisse hajus. Kuid Inglisilm ei tahtnud seda rumalukest tappa. Laevas jätkus teisigi, kellele nuga sisse lüüa.  Jim luuras kõhuli kivide vahel ning tulistas kõiki, kes laeva meeskonda kuulusid. Kris oli läinud Inglisilma välja tooma. Minutid venisid tundidena.  Lõpuks nad tulid. Kris oli laevas kakeldes haavata saanud ning Inglis

Öövaikuses Inglisilma valvates tükkis Loll-Jackil uni peale tulema. Ta pidi ennast ja teda kuidagi ärkvel hoidma. Selleks oli vaja rääkida.  "Küsi midagi," ütles ta, oskamata ise vestlust alustada. Tavaliselt lobises Loll-Jack vahet pidamata, aga Inglisilma juuresolekul tekkis kummaline kohmetus. "Miks härra Silver ise mind ei valva?" küsis Inglisilm. Tegelikult tundis ta suurt kergendust selle üle, et Loll-Jack teda valvama jäeti. Kõigi ilalõugade hulgast tundus see poiss kõige normaalsemana, hoolimata lolli kuulsusest.  "Härra ei täida madruste ülesandeid," vastas Jack. "Aga tal on silmad ja kõrvad igal pool," lisas Jack sosinal. "Äkki räägiks nii, et teised ei kuule?" Sina ka , mõtles Inglisilm. S ina ka näed ja kuuled inimeste mõtteid. Jack noogutas. Tänu sellele ma veel elus olengi, vastas ta .  Miks sa üldse siin oled? küsis Inglisilm. Sa ei kuulu siia. Sa oled teistsugune. Sest ma olin loll ja olen jätkuvalt, vastas

Me ei saa lihtsalt niisama peale lennata, mõtles Jim, korrates oma sõnu samal ajal viipekeeles. Kris põrnitses nähtamatut punkti enda ees ega lausunud sõnagi. Ta oli juba ennast välja elanud. Erika pidi talle kõrvakiilu andma, et Kris oma hüsteeriahoost välja tuleks. Lapsed sosistasid omaette, kuid Erika tegi neile kiiresti ja otsekoheselt selgeks, mis nendega röövlilaeval juhtuda võib. Regina kinnitas iga tema sõna. Ta oli ise pealt näinud, mida vaenlastega tehti. Ka lastega. "Ma lähen tagasi," ütles Regina. "Me peame Inglisilma päästma. Muidu jäävad need tegelased siin ilma emata." "See emme lööb piraatide õhulaeva peal platsi puhtaks, küll näete," lohutas Erika. "Ta on hädas," lausus Kris vaikselt. "Tal ei lasta magama jääda." Kris tõusis otsustavalt püsti ja hakkas veepudeleid vöö külge kinnitama nagu käsigranaate.  "Issi, kuhu sa lähed?" küsis Ella.  "Toon Inglisilma tagasi," vastas Kris. "Kuulake Erika ja