119. Rännak
Karvutu kass näitas teed ja Neljapäev kõndis tema kannul. Nad läksid mööda tühjuses kulgevat rada. Äkitselt hargnes tee mitmeks haruks ning kass jäi seisma. Ta vaatas küsivalt Neljapäeva poole. Igal harul tundus olevat oma tähendus, aga Neljapäeval polnud õrna aimugi, millist valida. Oleks siis vähemalt mõni vihje olnud. Ta tegi katse, astudes ühe jalaga kõige parempoolsele teele. Vaimusilma ette kerkisid hauakünkad. Kelle omad? Nimed hakkasid pimedusest tasapisi esile kerkima ja Neljapäev võttis kiiresti jala teeotsalt. Sinna ta kohe kindlasti minna ei tahtnud. Päikesetõus oli õpetanud, et elus ei tohi sõltuda teistest ininestest ja kellegi kaotamine tähendab, et peagi on ees ootamas kohtumine uue inimesega, kes täidab eelmisest jäänud tühimiku. Neljapäevei tahtnud selle väitega nõustuda. Isegi nüüd, kui nukke enam polnud, soovis ta ikkagi valida valida võimaluse, kus tema jaoks olulised inimesed viibisid elavate maailmas. Vaimudega sai suhelda iga päev. Päris inimesi nägi Neljapäev p...