37. Rotipoiss
Väsinud plikatirts uinus hetkega. Kris sikutas talle teki peale ning hiilis tagasi alla ööelust kihavasse kõrtsisaali. Max, kes oli kunagi pühalikult tõotanud elu lõpuni karskeks jääda, oli nüüd purjus ning trampis nurgas laua peal, näidates kummalist etteastet, mis koosnes mustkunstist ja iiri stepptantsust. Ennist Sidile oma keha laenanud külamees oli samuti toibunud ning elas Maxile häälekalt kaasa. Ta röökis roppusi ja naeris sama võikalt kui terve kari hüääne. Samal ajal, kui Kris püüdis pilguga saalist Lily´t üles leida, tundis ta kedagi endale kuklasse hingavat. Kris pööras ennast välgukiirusel ümber ning nägi, kuidas Ori tühjast õhust tema ette materialiseerus. Nii et tema on samuti eksinu, mõtles Kris, kuid tegi näo, nagu poleks midagi imelikku märganud. „Hei, kuidas sul tervis on?“ küsis ta. „Parem,“ vastas Ori. „Kuidas lastel läheb?“ „Piksi magab ja Rotipoiss on kuskil jooksus,“ jutustas Kris. „Neil on täna väga raske päev.“ „Kui juba rottidest juttu tuli, siis leidsin just...