193. Hoolitsus
Hommikul kell pool neli sai Päikesetõusu telgi eluaeg otsa. Telgikatusele tekkinud lomp vajutas hapraks kulunud riidesse augu ning Päikesetõus kaela langes värskendav sahmakas jääkülma vett. Bob ehmus ja hakkas haukuma, justkui oleks keegi tema peremeest rünnanud. Samas paistis koer ise vaevalt presendi alt välja ning takerdus rabeledes veel rohkem riide sisse. Hinnanud pilguga olukorda, korjas Päikesetõus kokku kõik eluks hädavajalikud asjad, pani koerale rihma kaela ning läks kirikusse peavarju otsima. Kuna laagripaik oli asunud kiriku taga, polnud teekond kuigi pikk. Saali vahekäiku ääristasid mööda pingiridu roomavad ronitaimed. Aknad paistsid lopsakate lehtede tagant vaevu välja. Pühakoda sarnanes rohkem vihmametsale kui kirikule. Keset rohelist hämarust jalutas Angie lauldes ringi ja kooris apelsini. Koored viskas ta maha, justkui püüaks rada tähistada, et hiljem tuldud teed mööda tagasi minna. Sellises džunglis võis teekonna märgistamine olla üpris mõistlik tegevus. "...