131. Vere ja silmade pärast
Esikusse astudes märkas Lily esimesena Maxi musta värvi läikivaid saapaid. Ta oli tagasi tulnud. Lily ei teadnudki pärast kõike läbielatut, kas mehe saabumise üle rõõmustada või kurvastada. Vaikselt elutuppa hiilides nägi ta diivanil magavat Maxi, jalad üle käetoe rippumas. Sellisena tundus ta nii kõhetu ja haprana. Pisike kondikubu, just nagu tema karvutu kass. Loom pidi peremehe moodi olema. Kass-Lily lamas Maxi jalgade peal ja vaatas tulijat sellise näoga, nagu oleks tema majaomanik ja valvaks seda kaitsetut olendit, kes oma kõhna keha kohta üllatavalt valjusti norskas. Lily istus vaiba peale ja lihtsalt vaatas teda. Meest, kellesse ta oli kunagi armunud vere ja ilusate silmade pärast. Nüüd Lily enam verd ei vajanud, aga tunded olid endiselt alles. Pärast kõiki möödunud aastaid ja möödunud mehi, kui nii võis öelda. Kass sirutas ennast ja lõi Maxile küüned kintsu. Seejärel võttis ta hoogu ja hüppas diivanilt maha. Saagi loovutamine oli sooritatud. "Kuradi kass," pomises M...