Artist ja Ööliblikas

Lasteaed asus seekord linnast väljas, endise vaimuhaigla hoones. Pärast kiiret värskendusremonti ei erinenud maja kuigivõrd tavalisest lasteaiast. Arvestades kasvandike supervõimeid, olid tugevate uste ja polsterdatud seintega palatid mõne väga erilise lapse jaoks lausa hädavajalikud. Õuealal laiuv mänguväljak ei olnud samati päris tavaline, vaid tulekindel ja eriti tugevast materjalist valmistatud. Kris võttis Ella endaga kaasa ning jättis Lily ootama. Ta tuli peagi tagasi, sest Krisi tööpäev pidi algama alles lõuna ajal. Viieaastase poisi sünnipäevapeole minekuni oli veel neli tundi aega. Tema ema jutu järgi pidid lapsele meeldima mingid uuemat sorti arvutimängukollid.  "Sa võid alates homsest tööle minna," ütles Kris näomaalinguvärvides sorima hakates. Meigi tegemine vajas alati aega ja pühendumist. Seda ei saanud jätta viimasele minutile. Eriti veel siis, kui oli tarvis välja näha nagu tegelane, kelle kohta puudus igasugune eelnev taustainfo. Telefoni ekraanil meeleheitli

* Tsitaat Kaidi Kanguri luuletusest "Ouija", kogumikust "Vaime sisse astunud" 2014 "Mis kurat siin toimub?" Vagunisse ootamatult sisse astunud Igor ei uskunud oma silmi, kui nägi, mida tema tütar koos Maxiga korda oli saatnud. Veri nirises mööda seinu alla, põrandat kattis küünlarasva ja veresegune läga ning tema kallis tütar kõrgus nagu deemon vagunipõhja külge naelutatud Maxi kohal.  Julia hoidis käes narmendavate kaantega raamatut, pööras lehte ja loitsis häirimatult edasi: *me kuulume ööle kuulume valule tumedusest nõrkenud janule kuulume hirmule kuulume ängile ahelaist köidetud sängile aita meid! Mitte midagi ei juhtunud. Isa ootamatust tulekust häiritud Julia lõi raamatu plaksuga kinni ning jäi Igorile jonnakalt otsa vahtima.  "Oli asja ka või?" "Oli küll!" käratas Igor kõuehäälel. "Tunni aja pärast olgu vagun puhas! Nii sellest sodist kui temast," ütles ta Maxi poole osutades, kes abitult sipeldes ennast vabaks rebida ü

Pärast Päikesetõusu lahkumist tõmbus Angie endasse ega rääkinud Sidiga enam sõnagi. Ta kooserdas jalgu järel lohistades mööda kiriku keldrit ringi nagu rahutu vaim ja tegi oma toimetusi automaatselt, unustades tähtsaid detaile, nagu näiteks toidu taldrikule panek või kühvli kasutamine prahi äraviimiseks. Nõnda võis juhtuda, et ta jättis puuritäie rotte ilma toidu ja joogiveeta ning pühkis tolmu kokku, kuid see jäigi keset põrandat vedelema. Angie'l oli justkui üks oluline hammasratas peast puudu, mis kõiki teisi süsteeme töökorras hoidis. Loomulikult polnud Sid sellise olukorraga rahul. Ta tahtis, et asjad toimiksid. Olles harjunud, et Angie täitis kirikus kindlaid ülesandeid, tekitas temas tohutut raevu, kui elekter ära kadus, sest näljasurma piiril viibinud rotid ei jaksanud enam generaatorit töökorras hoida. Generaatorist sõltus ka labori töökorras olek. Pimedas ei saanud tööd teha ning küünla süütamine keset kemikaalide aure polnud kuigi hea mõte.  Kirikusaali korra eest hoolit

"Ma pean sulle midagi rääkima," ütles Rotipoiss. Ta istus bussis Krisi kõrval. Sama koha peal, kus tavaliselt oli istunud Lily. Rohkem kedagi bussis polnud. Lakke olid riputatud jõululambid ja diskokuul, mis seintele värvilisi laike maalis. Bussi esiaknast paistsid lumivalged raudtee rööpad. Nad sõitsid edasi, ilma et Kris oleks pidanud rooli hoidma või pedaale vajutama. Raudtee lookles üles ja alla nagu Ameerika mäed.  "Räägi," vastas Kris, keerutades samal ajal pihus pisikest tulepalli. Rotipoiss pööras pilgu teele ja hakkas rääkima. Sellest, mida ta tundis Inglisilma ja Krisi suhet kõrvalt vaadates. Sellest, mida ta lõpuks tegi ja kuidas Inglisilm peaaegu kohe asjast aru sai. Kuid siis oli juba liiga hilja, et midagi muuta. "Ma leppisin eile Inglisilmaga ära. Ta palus mul tulla ja kõik patud sulle üles tunnistada," lõpetas Rotipoiss, olles siiralt imestunud, et Kris teda ikka veel põlema ei pannud.  "Sa tegid õigesti," vastas Kris tulepalli pi

Üle metalli kõlksumise kõlas vali aevastus. See kajas autoremonditöökoja betoonseintelt mitmekordselt tagasi.  "Terviseks," kommenteeris Miikael, kellest olid näha ainult varbad. Ta oli emale appi tulnud, sest Inglisilm ei jaksanud haigena tööd teha, aga autod oli vaja kiiresti korda saada. "Tuleks siis seda tervist," torises Inglisilm ning nuuskas valjult taskuräti sisse nagu pasunakoor. Pea valutas ja silmad olid udused. Ta lootis, et sellises olekus kogemata midagi veel hullemaks ei muuda. Alati oli võimalik katkist autot palju rohkem katki teha. Õnneks oskas Miikael sama hästi mootorsõidukeid parandada kui Inglisilm ning hakkas temast juba ettegi jõudma. Vanus oli ainus asi, mis Miikaeli ametlikult mehaanikuna töötamast takistas.  Ukseavasse ilmus kellegi kõhetu siluett. Inglisilm hõõrus punetavaid silmi, nuuskas veelkord nina ja läks vaatama, kes teda tülitama oli tulnud. "Sina!" kraaksatas Inglisilm Rotipoissi nähes kähedalt. "Sa kuradi tõpranah

Nagu arvata võiski, saabus Max üsna varsti pärast Rotipoisi lahkumist. Päikesetõus oli käinud Igori juures vahetuskaupa tegemas, turgutades natuke tema aiamaad ja saades vastutasuks toitu nii endale kui koerale. Ta jõudis tagasi täpselt samal hetkel, kui Max oli telgi ette seisma jäänud, näol õnnetu ilme.  "Ega sa Lily'st midagi ei tea?" küsis ta. "Nüüd sa siis lõpuks märkasid teda," vastas Päikesetõus. Tema sõnad ei kõlanud süüdistuse, vaid pigem tõsiasja nentimisena.  "Mida sa sellega öelda tahad?" küsis Max.  "Seda, et sul jätkus viimastel nädalatel silmi ainult ühe mustajuukselise kaunitari jaoks ning kõik läks täpselt nii, nagu minema pidi," vastas Päikesetõus kompsu õlalt maha pannes. "Aga ta..." Max mõtles kiiresti kõigest, mis vahepeal oli juhtunud. "Ta ise käib mul kogu aeg sabas, räägib nõidumisest ja saatanast ning kasutab mind vereohverduste jaoks. Midagi sellist, mida sina ja Lily arvate, pole kunagi juhtunud. Vähe

Samal ajal, kui Kris Ellaga rääkis, vaatas Lily oma telefonile tulnud sõnumit võõralt numbrilt. Saatjaks oli Max. Kas ta laenas selle naisterahva telefoni? Luges tema sõnumeid samamoodi kui Lily omi? Või mängis ta praegu veel hurmavat mustkunstnikku ja varjas oma tegelikku iseloomu, just nagu ta Lily'ga kokku saades oli teinud? Miks Max üldse Lily'le kirjutamisega vaeva nägi, kui ta tegelikult enam ei hoolinud?  Lily tundis endal Krisi pilku ja pani kiiresti telefoni käest. Muidugi ta oli kõiki mõtteid näinud, aga Krisi puhul ei tähendanud see süüdistamist ega nina alla hõõrumist. Ta oli mures, et Lily jälle ümber mõtleb. Kris vajas kindlustunnet. Maxi saadetud sõnumi jõllitamine ei tekitanud seda kuidagi.  Nad sõitsid vaikides edasi. Ella joonistas peeglilaua ääres. Et paberi jaoks piisavalt ruumi tekitada, oli tarvis kõrvale lükata hunnikute viisi näomaalinguvärve, pintsleid, švamme ja muud sodi. Pisikesse bussi oli niigi raske ära mahutada klouni ja lasteaiaealist last. Nüüd

Ella sonis läbi une ja värises üleni. Lily laotas lapsele teki peale. Kris sõi tanklast ostetud hamburgerit ning uuris ajaviiteks oma juhiluba. "Lily, kui vana sa praegu oled?" küsis ta.  Lily tõmbus üleni pingesse. Vampiirina elamine oli talle mõne lisa-aasta juurde andnud, kuid see tähendas omakorda, et tõelise vanuse mainimine muutnuks ta Krisiga võrreldes muldvanaks. "Miks sa seda teada tahad?"  "Kas sul läks ka kümme aastat elust maha?" küsis Kris oma juhiluba näidates. "Vaata, ma oleksin selle järgi pidanud sinuga kohtudes alaealine olema." "Äkki olidki?" küsis Lily naerma hakates. "Käitumuse järgi oleks mõnikord võinud sind küll lapseks pidada." "Jah, emme," mõmises Kris viimast toidupala suhu toppides. "Tegelikult küsisin ma sinu vanust selleks, et teada saada, kas taaskäivitus mõjus meile kõigile samamoodi. Sa ei pea mulle täpset numbrit ütlema, kui ei taha." "Ellale mõjus, aga teiste puhul po

Pool tundi hiljem magas Ella sügavat und ja Lily tõstis ta ettevaatlikult voodile. Kris parkis bussi tee äärde ning tegi pausi.  "Sa mõtlesid seda tõsiselt või?" küsis Kris harjumuspäraselt Lily sigaretti suitsetades.  "Sinu juurde jäämist? Jah, muidugi," vastas Lily. "Ella vajab praegu meid mõlemaid ning kodus ei oota mind keegi. Isegi kass hoiab minust eemale." "Ja kui Ellaga kõik korda saab ning Max sind tagasi enda juurde kutsub?" Valusad kogemused olid Krisile õpetanud, et Lily peale ei saanud kunagi päris kindel olla. Ta tuli ja läks. Tema tujud muutusid kiiremini kui kuufaasid.  "Siis on Max ise süüdi, sest ma ei lähe tagasi." Lily puhus kopsudest välja pika suitsujoa. Vaimusilma ette kerkis must tossupilv ja kõrvus hakkasid uuesti kõlama karjed. "Aga..." Lily otsis teemat, millega mõtted mujale juhtida. "Aga kui Inglisilm sind tagasi kutsub?"  "Las kutsub," kehitas Kris õlgu. "Ma võin ju teda a

"Ma ei teinud seda, ma ei teinud seda..." kordas Ella lakkamatult. Ta oli šokis ning Kris ei osanud last kuidagi aidata. Vahepeal jälle inimeseks muutunud Lily hoidis tüdrukut kaisus ning sosistas rahustavaid sõnu. Õudne vaatepilt karussellist, mis inimesi üha uuesti ja uuesti läbi tulemere lennutas, ei kadunud silme eest. Karjed ja nutt kõlasid endiselt kõrvus. Pooleldi automaatselt bussi juhtides sõitis Kris mööda maanteed üha edasi, teadmata isegi, kuhu. Kaugemale, ära siit. Sinna, kus ei juhtunud jubedaid asju. Silmapiiril laiuv taevas tõmbus roosakaks. Õhtu hakkas tasapisi öösse veerema. "Kris" , kuulis ta Lily häält enda peas. " Ära vii mind koju." "Olgu," vastas Kris. Ta mõistis, et Lily vajas samuti rahunemisaega. "Mitte kunagi enam,"  lisas Lily.  Selle mõtteavalduse peale oleks Kris eessõitjale peaaegu tagant sisse sõitnud.  "Ah?" "Ma jään Ella ja sinuga,"  kinnitas Lily, puurides läbitungiva pilgu läbi Kri

Eemalt lähenes kõhetu inimkuju, käed sügavale taskutesse surutud ja seljas olevad riided mitu numbrit suuremad. Temas oli midagi metsikut ja loomalikku. Pilk vilas ringi, otsides asju, mida saaks vargsi taskusse libistada ning nina püüdis õhust lõhnu, mida tavainimene tähelegi ei pannud.  "Sa tundud kuidagi tuttav," ütles Päikesetõus vastu õhtupäikest silmi kissitades. "Rotipoiss?" "Mina," vastas noormees väsinult naeratades. Ta oli kuu aega tänavatel veetnud, nii rottide kui inimesena. Kusagile polnud minna. Isegi kirikust poleks abi saanud. Seal oleks ta topitud generaatorisse või laborisse katseloomaks. Rotipoiss teadis kiriku all asuvast laborist, kuid ta polnud veel välja uurida jõudnud, mida seal valmistati.  "Tulid jälle Maxile lähemale," konstateeris Rotipoiss. Päikesetõusu telk asus täpselt sobival kaugusel nii vagunitest kui talust, jäämata jalgu inimestele ja loomadele. Samas oli Päikesetõusul hea ülevaade kõigest tema ümber toimuvast.

Krisil oli täiesti ükskõik, mida Max sellest arvata võis, et lilleline buss seisis keset vagunite ees laiuvat parkimisplatsi. Ta lihtsalt astus kõige vasakpoolsema vaguni ukse taha, nagu Lily teda telefoni teel oli juhendanud, ning koputas.  Lily nägi ust avades välja nagu elav surnu. Näis, et temalgi olid käsil rasked ajad.  "Emme!" hõiskas Ella teda kallistama joostes. Lily astus uksest kaugemale ja kutsus külalised sisse. Ta tuikus vaevaliselt kööginurka ja hakkas kohvi valmistama. Tundus, et Lily polnud päris kaua korralikult magada saanud. Kris võttis kohvivalmistamise sujuvalt üle. Ta nägi, et Lily ei suuda lusikatki käes hoida. "Mis juhtus?" küsis Kris sosinal, jälgides samal ajal silmanurgast Ellat. Tüdruk silitas kassi ja muidu nii pahura olemisega loom tundus seekord hellitusi nautivat.  "Kus Max on?" jätkas Kris küsitlemist. Midagi oli väga korrast ära, aga ta ei mõistnud, mis nimelt.  "Maxil on armuke," ütles Lily nukralt naeratades.

"Ma ei tule," ütles Lily. "Mine üksinda oma saunaõhtule ja võida kõiki kaardimängus." "Me pole ammu kusagil koos käinud," oli Max pettunud. Ta tõesti lootis, et Lily ennast jälle ilusaks teeb ja tema kõrval särab nagu õnnetoov fortuuna. Midagi oleks ju ometi võinud vanadest aegadest alles jääda. See närtsinud naisterahvas, kes hommikuti enam peeglissegi ei vaadanud ja ainult enne linna minekut silmi värvis, polnud Lily, kellesse ta kunagi armus. Maxi armastatu kadus kusagile aastate ja maailmade rägastikku. Kurb, aga kahjuks tõsi. Kaunist surmatoovat vampiiri polnud enam.  "Kuidas soovid," vastas Max ja hakkas peegli ees riietuma. Ta oli linnaskäigu ajal oma garderoobi põhjalikult täiendanud. Raha eest poleks Max seda kõike endale lubada saanud, kuid ta oli ju illusionist. Tööpäevast väsinud poemüüjatele illusioonide tekitamine oli lausa igavalt lihtne.  Särades nagu endistel artistiaegadel, keerutas Max ennast edevalt mööda kitsast vagunit ja te

"Emmel on praegu halb olla," sosistas Miikael Agnesele. "Tule, ma panen sulle multikaid." "Ei taa-haa!" hüüdis Agnes ning jooksis Inglisilma juurde. Ta üritas lohutuseks ema nägu lakkuda, sest koeratüdrukul oli jälle see aeg, kus ta rohkem looma kui inimesena käitus   "Lõpeta!" karjus Inglisilm vastikustundega enda nägu kuivaks hõürudes. Kuna ta tundus nüüd palju erksama ja elusamana, jäi Agnes rahule ning kommenteeris maitseelamust ainult ühe sõnaga: "Soolane."  Vaevalt oli Inglisilm jõudnud tagasi pikali vajuda, soovides uinuda vähemalt sajaks aastaks nagu Okasroosike, kuid kindlasti mitte ärgata mingi nekrofiili suudluse peale, kuulis ta summutatud telefonihelinat. "Kris!" sosistas Inglisilm paaniliselt telefoni otsides. Kahjuks pidi ta pettuma. Lasteaed teatas rõõmusõnumit, et nad on nüüd avatud uues kohas ja eksinutest laste vanemad võivad oma võsukesed sinna viia, kui kinnitavad allkirjaga, et kellelegi tõde

Hommik algas Maxi jaoks meeldejäävalt. Ta sai hobuselt kabjahoobi otse keset nägu. Luude ragin lõikas läbi aju ja see valu, mida Max tundis... See oli parim, mida ta viimaste kuude jooksul oli tundnud. Hoides käsi veritseva näo ees, istus Max keset põhuhunnikut ja nautis õndsuselainetel hõljumist. "Max! Kas sa oled elus?" Paanilised hüüded rikkusid kõik ilusa ühe hetkega. Julia jooksis talli, meenutades enda külge riputatud kõlisevate kettide ja neetidega vanainimeste ütlust: "Ehitud nagu mustlase hobune." "Elus," ägas Max. Ta pühkis vere särgivarrukaga näo peale laiali, taipas peagi oma tegevuse mõttetust ning läks veeämbri juurde nägu pesema. Julia jälgis teda pingsalt ning märkas kohe, et Maxi nägu oli liiga terve, arvestades obadust, mille ta just äsja oli saanud. Eelmine tallipoiss, kes nende juures töötas, lõpetas oma elupäevad ajusse löödud ninaluuga. Metsik oli tugeva iseloomuga hobune, kes kuuletus ainult Ljubale ja Juliale. Mehi see mära ei salli

"Tulen hiljem." Nii lakooniline sõnum polnud Krisi puhul üldse tavaline. Tavaliselt ta ikka helistas, vabandas ette ja taha ning põhjendas üksikasjalikult enda hilinemise tagamaid. Inglisilm üritas helistada, aga talle vastas ainult robothääl, teatades asjalikult: "Telefon, millele te helistate, on välja lülitatud või asub võrgu teeninduspiirkonnast väljas." "Mine..." Inglisilm tasandas häält ja tõi kuuldavale roppuse. Ta lootis, et Agnes ei kuulnud, sest pisiplikal kordas kõiki lollusi järgi nagu inimpapagoi. Inglisilmal oli selja taga kohutav päev. Kõik lapsed, isegi Miikael, käitusid nagu kurjast vaimust vaevatud. Nad karjusid, lõhkusid, tülitsesid omavahel ja kaebasid üksteise peale.  Ja siis otsustas härra mitte koju saabuda. Inglisilm oleks tahtnud karjudes minema joosta ning jätta kogu lastemajanduse ükskõik kelle hooleks, aga selle asemel võttis ta korraga kaks peavalutabletti, jõi peale klaasitäie külma vett ning astus elutuppa, kus valitses totaa

"Alguses ei tahetud mulle midagi anda, sest juhtum olevat veel politseis uurimisel ja mida iganes. Aga ma rääkisin selle tšikiga, kes seal laua taga istus. Ma ütlesin, et ta on valesti aru saanud. Ta kahtles esialgu, kuid lõpuks sain asja nii kaugele, et kindlustus peaks ehitatama päris uhke palee selle maja asemele, mis meil varem oli. Muide ekspertiis jõudis juba kindlaks teha, et keegi oli tõesti meie majale pommi alla pannud. Nad leidsid lõhkeaine jälgi," jutustas Max, jälgides samal ajal rooli keerates eessõitvate autode liikumist. "See vist ostis endale load internetist," kommenteeris ta endamisi. "Mingi idioot keeras ette, kuigi mul on peatee." Kui Lily poolt endiselt ühtegi vastust ei tulnud, piilus Max silmanurgast naise poole. "Kõik korras? Sa oled täna kuidagi vaikne. Juhtus midagi?" "Ei," vastas Lily. Ta püüdis oma teadvust Maxi eest blokeerida, aga jäi sellega natuke hiljaks.  Maxi nägu kivines. Kõik oli selge ilma sõnadeta

 Kiriku taha tekkinud imeilus haljendav aed kogus kiiresti populaarsust. Paljud noorpaarid soovisid just seal oma laulatust korraldada. Nõnda ei jäänud Päikestõusul üle muud, kui telk kokku voltida ning hakata uue ööbimiskoha peale mõtlema. Paar päeva võis ju kirikusaalis pingi peal välja kannatada, aga mitte rohkem. Angie oli pakkunud Päikesetõusule krüptis ööbimise võimalust, kuid mees keeldus sellest. Endides hauakambris ööbimine olnuks nagu iseenda elusalt maha matmine. Kuigi telk oli väike, meeldis see Päikesetõusule palju rohkem. Telgis oli õhku ja mõnikord ka vett, kui kõvemini sadama juhtus. Telgis ööbides kuulis ta looduse hääli, ka neid, mida inimkõrv tabada ei suutnud. Telgist polnud vaja kaugele minna, et korraks kutsikat pissitada. Krüptis oleks kutsikas esimest ettejuhtuvat sammast puuks pidanud ja selle peale jalga tõstnud. Sidile poleks see tõenäoliselt sugugi meeltmööda olnud. Angie ei tundunud vastupidiselt Sidile üldse rõõmustavat Päikesetõusu äraminekuplaanide üle.

Pärast pikki ja põhjalikke läbirääkimisi, mis ähvardasid peaaegu tüliks kasvada, jõudsid Max ja Lily viimaks kokkuleppele.  Neil oli vaja toiduaineid, esmatarbevahendeid ning kööginõusid toidu valmistamiseks. Lily leidis koristamise käigus kapist kaks supitaldrikut, kahvli ja lusika. Nuga oli Maxil olemas ja rippus kokkupanduna võtmekimbu küljes. Tema endise kodu võtmeid ei läinud enam vaja, kuid Max hoidis neid alles kui helget mälestust paremast ajast.  "Võib-olla õnnestub meil vanast kodust midagi kasutuskõlblikku leida," arvas Lily.  Max vaatas teda nagu peast põrunut. "Sa ikka tead, milline olukord seal praegu valitseb?" küsis ta. "Tegelikult ei tea," tunnistas Lily. "Kuidas sina nii hästi tead?" Max võttis telefoni ja kirjutas interneti otsingumootorisse paar sõna. Nähtavale tulid pildid purunenud majast lähivaates. Olukord oli tõepoolest jube. Kõrbenud kaltsud, katkine mööbel, klaasikillud ja muu laga vedelesid kõikjal. Poleks iial arvanud

"Sa oled mu emme moodi," ütles Ella ühel hommikul, kui oli jälle Inglisilma kord lapsi valvata. "Aga minu emme on ilusam kui sina. Issi joonistab teda tihti ja räägib mulle temast. Mul on kaks emmet, üks on surnud. Kas sul on ka kaks emmet?"  Inglisilmal läks natuke aega infotulva läbitöötlemiseks. "Mul oli üks ema," vastas ta. "Ta on surnud. Mu isa on ka surnud. Alles jäin mina koos nooremate õdede ja vendadega."  "Kas sa olid neile emme asemel?" küsis Ella. "Täpselt," noogutas Inglisilm. "Olin neile emmeks ja issiks korraga. Selle pärast ma oskangi nii süüa teha kui autosid parandada." "Aga minu emme teeb palju paremat sööki," lajatas Ella järgmise valusa hoobi Inglisilma ego pihta. Kärbsesuppi keedab sulle , mõtles Inglisilm kibedusega. Ta lootis, et tüdruk ei oska ta mõtteid lugeda.  "Kärbsesuppi pole ta teinud, aga piimasuppi tegi küll, kui me issi juures olime," vastas Ella ning keksis telek

 Kõige tagumise kambri võti rippus Sidi kaelas, olles osavalt maskeeritud kuldseks krutsifiksiks. Kitsa puust ukse taga asus teine uks - paksust metallist, õhu ja helikindel. Selle taga oli peidus hiiglaslik keemialabor, suurem kui terve kirik koos tagahooviga. Sid ei hallanud seda kõike  üksinda. Tal oli abiline, veel üks maailma taaskäivituse tagajärjel elluärganu. Erik askeldas laboris ringi, nagu poleks suremine ja kõige ümbritseva ootamatu muutumine tema tööd hetkekski katkestanud.  Ta ei saanud laborist lahkuda, sest vastasel korral oleks lõhkenud tema keha sisse peidetud pisike kuulike, mis sisaldas endas surmavat mürki. Selle aktiveerimiseks polnud vaja peent tehnoloogiat. Sid suutis mürgi vabaks päästa ainult enda tahtejõudu kasutades. Ta oli seda varemgi teinud, Eriku nähes, et ähvarduse mõte keemikule ikka kindlalt kohale jõuaks.  "Oled midagi teada saanud?" küsis Sid laborisse astudes. Ta libistas hindava pilgu üle peenikeste torude ja läbipaistvate anumate, saama