Artist ja Ööliblikas

Vereasendaja varud olid otsa saanud. Näljas vaevlev vampiiritar oli nii nõrk, et minestas ühel varahommikul kohe pärast voodist tõusmist. Kris magas voodi ees madratsil ning tema ehmatus oli suur, kui Lily äkitselt talle peale vajus.  „Hammusta mind,“ ütles Kris. Lily avas vaevaliselt silmad. „Sul on verd vaja, hammusta mind,“ kordas Kris.  „Käi persse,“ sosistas vampiiritar vaevukuuldavalt. Kuid Kris oli järjekindel, üritades oma rannet vägisi tema suule suruda. Lily lükkas mehe endast eemale ja üritas püsti tõusta. Maailm keerles ringi nagu karussell. „Lily, sa pead sööma,“ käis Kris peale. „Ma pakun sulle oma verd, et sa jõuaksid Emma eest hoolitseda.“ „Sina pead samuti Emma eest hoolitsema,“ vastas Lily. „Kui sa tõesti tahad aidata, siis võid mulle natuke enda verd tassi sisse nõristada, et ma tänase päeva vastu peaksin. Ma ei taha sind hammustada. Haav võib jääda veritsema, nagu Maxil juhtus.“ „Ma… Sa tahad öelda, et ma pean ise ennast lõikama?“ Kris muutus näost kahvatuks ja rapu

„Milline enesehaletsejast idioot!“ pomises Kris omaette, kui oli kirja läbi lugenud.  Maxi sõnade kohaselt olevat Ennustaja-Emma näinud ette mantlipärija saabumist koos mehe ja kolme lapsega. Millegi pärast oli Max kindel, et see mees pidi olema Kris, mitte tema. Tundes ennast üleliigsena, oli Max lahkunud. Seda, kuhu ta minna kavatses, polnud kirjas mainitud. Ennustajast maha jäänud päeviku lehekülgedel oli palju raskesti väljaloetavaid sõnu. Tahtejõudu pingutades suutis Kris sõnadest kokku panna enam-vähem loogilise kõlaga laused. „Nägin unes, et minu toolil istus heledapäine naisterahvas, kes nägi välja nagu mina, aga siiski polnud mina. Ta oli noorem ja tema selja taga seisis ebameheliku välimusega mees, kes hoidis süles pisikest last. Veel kaks last, kes olid suuremad, olid samuti seal. Ärgates..." Kris katkestas lugemise ja kommenteeris pahaselt: „Ebamehelik mees tähendab siis loomulikult mind, mitte Maxi, eks ole? Emma, kullake, sa oleksid võinud seda meest natuke täpsemalt

„Reeturid! Te kõik olete reeturid!“ Purupurjus Max koperdas tuppa, kus magasid Lily ja Emma, ning jätkas räuskamist: „Kogu see aeg ja vaev, mis ma teie eest hoolt kandsin, on nüüd maha visatud! Teil pole mind enam vaja, sest…“  Lily poolt antud rusikahoop ehmatas rahurikkujat piisavalt, et ta korraks vait jääks. „Sa igavene tõbras, ajasid lapse üles,“ sosistas Lily nutvat beebit süles kiigutades. „Mine ja maga ennast teises toas välja. Lase meil rahus olla.“ „Laps siin ja laps seal,“ mõnitas Max. „Sul on jumala suva, kuidas minul läheb. Sa räägid ainult lapsest. Isegi verd pole sa minult enam tahtnud, seksist rääkimata. Kellelt sa neid asju nüüd saad?“ „Mine magama, hommikul räägime,“ vastas Lily. Oodatud tulemuse asemel ärritus Max veel rohkem. Ta vehkis pooliku viinapudeliga naise näo ees ja jõllitas verd täis valgunud silmadega.  „Lits sa oled ja litsiks jääd. Ka siis, kui sa üritad siin titega mässates vaga lambukest mängida.“ Äkitselt kadus pudel Maxi käest ja tabas teda lagipähe.

„Lily, sinust saab Ennustaja-Emma tütar ja sa hakkad mutikestele helget tulevikku ennustama!“ pani Kris asjad paika. Kahjuks polnud Lily ideest sugugi vaimustuses. Ennustamine ei olnud lihtsalt üks etendus, mille ajal vampiiritar pidi Maxi kõrval seisma ja ilus olema. See eeldas palju paremaid artistlikke oskusi ning enamasti ka kaasasündinud annet. „Sa tahad öelda, et pean hakkama inimestele muinasjutte rääkima?“ küsis Lily. „Ma pole nii kõneosav kui mõni professionaalne soolapuhuja.“ „Tähtis on usk!“ ei jätnud Kris jonni. „Sinusse usutakse ja see ongi kõige tähtsam. Sa oled naisliini kaudu päranduseks saanud ennustaja geenid. Sa suudad näha tulevikku ja minevikku. Sa tead rohkem, kui keegi arvata oskab. Sinuga räägivad lahkunute hinged ja veel sündimata maimukesed.“ „Kuule, sul tuleb see päris hästi välja,“ noogutas Lily tunnustavalt. „Sa võiksid ise hakata mutikestele kärbseid pähe ajama. Jutustad neile surnute hingedest ja sündimata lastest.“ Jutuajamist pealt kuulanud Max turtsata

Koputuse peale ust avama läinud Kris leidis enda ees seismast vanema proua, kes tervitas viisakalt, vabandas ohtrasõnaliselt ja küsis: „Kas Ennustaja-Emma elab endiselt siin? Sooviks tema vastuvõtule tulla.“ Naise jämedad lühikesed sõrmed pigistasid kõvasti käekotti. Tundus, nagu ta kardaks, et see veidra välimusega meesterahvas kavatseb teda otsekohe paljaks varastada. „Hetkel teda siin pole,“ vastas Kris ja naeratas nii sõbralikult, kui vähegi oskas. Millegi pärast taganes külaline paari sammu võrra. „Äkki saan ma midagi edasi öelda, kui Ennustaja-Emma tagasi tulema peaks?“ oli Kris abivalmis. Proua maigutas õigeid sõnu otsides suud, enne kui lausus: „Öelge talle, et Linda soovib kaartidelt nõu küsida.“ „Saab tehtud,“ lubas Kris, soovis prouale head päeva ja lõi ukse külalise nina ees kinni. „Kes see oli?“ küsis Max. Ta oleks just kui maa alt välja ilmunud.  Kris võpatas, haaras rinnust ja ahmis õhku. „Ära tahad tappa või? Mul jäi süda seisma!“ „Mitte tappa, vaid aeglaselt surnuks

Kuigi põgenikud olid Doktori juurest lahkudes väga viletsalt riides, ei pidanud nad kaua selliste rõivastega ringi käima. Väljas oli ilus suveilm ning paljud linnaelanikud olid õue pesunööride peale riputanud suure valiku korralikke kehakatteid. Põgenikud said selga naha-ja riideribadest kokku õmmeldud ning pisikeste hammasratastega kaunistatud kostüümid. Lily puhul ei vähendanud ilusad riided sugugi muljet, nagu oleks ta äsja hauakambrist põgenenud, sest ta pidi endiselt kandma sidemeid kõigil kehaosadel, mida riided katta ei suutnud. Rotipoiss puikles alguses vastu, sest rõivaste valmistamiseks kasutatud nahk pärines kunagi rottide seljast. Kui Max talle lehvi pähe siduda lubas, sest see oleks hästi kokku sobinud kleidiga, mida poiss ikka veel kandis, jäi ta viimaks nõusse. Jõudnud piisavalt varjulisse kohta, tõmbasid põgenikud viimaks hinge. Max ja Kris olid oma taskud tee pealt leitud pisiasju täis korjanud. Tita magas Lily külge seotud kandelinas. Rotipoiss ja Piksi karglesid ring

„Ja siis ründasid rotid Sidi ning sõid ta elusalt ära,“ kirjeldas Max öiseid läbielamisi. Piksi häälitses hirmunult, Kris oli täiesti šokeeritud ning Lily tundus oma mõtetega kusagil mujal viibivat.  Doktori köhatus äratas kuulajad Maxi jutuvestmise lummusest. „Noored,“ ütles arst, „minu meelest on saabunud aeg teiega hüvasti jätta. Neiu on piisavalt paranenud, et jätkata koduse raviga. Beebi kosub samuti jõudsalt. Ma soovin teile kõike head ja kui peaks tekkima mingeid muresid, võite alati tagasi tulla. Arstina ei jäta ma ühtegi abivajajat hätta.“ Selline uudis mõjus põgenikele nagu külm dušš. Kõik oli üldjoontes väga hea, aga neil polnud mitte kusagile minna.  Kris sai esimesena sõna suust. Ta tegi Doktori ees sügava kummarduse, tänas hoolitsuse, ravi ja meeldiva vastuvõtu eest ning vabandas tekitatud tüli pärast. „Palun andke meile pool tunnikest ja siis oleme valmis lahkuma,“ ütles ta.  Doktorile näis see sobivat. Otsides taskust tubakat, võttis ta kapinurgalt piibu ja läks veranda

Veel pooleldi unehõlmas viibiv Doktor põrkas kööki hommikukohvi tegema minnes kokku Krisiga, kes kandis seljas tema lemmik hommikumantlit. „Härra, see rõivaese ei kuulu teile,“ ütles Doktor rõhutatud viisakusega. Kris pööritas silmi, võttis mantli seljast ja tatsas porgandpaljana minema, pomisedes omaette: „Kindlasti poleks ma tohtinud teie vanni ja seepi samuti kasutada, härra Doktor…“ Doktor nuusutas hommikumantlit, kirtsutas põlglikult nina ja viskas mantli tabureti peale. See riideese vajas väga põhjalikku pesu. Nagu oleks äsjasest vahejuhtumist veel vähe, avastas Doktor, et kohvpulber oli otsa saanud. Purgi põhjas polnud enam kübetki alles.  Arst sügas hõrenevate juustega pealage, kohendas prille ja mõtles. Tal oli elu jooksul olnud palju erinevaid patsiente, aga keegi neist polnud veel nii häbematult sisse kolinud. Midagi tuli ette võtta. Ilmselgelt vajasid naine ja pisike laps mõningast hoolt ja järelevalvet, kuid need ülejäänud, eriti see noormees, kes oli süüdimatult ära joonu

„Sinusugused huligaanid väärivad kõige karmimat karistust! Sind tuleks peksta, kuni mõistus sinu tagumisest poolest tagasi pähe jõuab!“ röökis jäme hääl, nii et terve saal kajas. Max oli kõhuli kõval lavatsil, käed ja jalad kõvasti kinni seotud. Tal polnud seljas ühtegi riidehilpu ning piitsahoobid laksusid valjusti vastu paljast nahka. Etendust jälgiv publik juubeldas iga hoobi peale.  „Braavo!“ hüüdsid hääled ja esireast loobiti lavale lilli. Kuigi Max oleks pidanud nautima valu ja tähelepanu keskpunktis olemist, ei meeldinud see etendus talle sugugi. Ta rabeles ja väänles, püüdes ennast köidikutest lahti rebida ning… kukkus külmale kivipõrandale.  Luupainajast üles ärganud Max pööritas silmi, püüdes saada võimalikult selget ülevaadet ruumist, kus teda kinni hoiti. Tundus, et tegemist oli keldriga. Põrandast õhkus rõskust ning lagi oli üsna madal. Seinte äärde virna laotud puurides rabelesid rotid, ronides üksteise turjale ja närides meeleheitlikult puurivarbaid. Erinevalt Sauroni ka

Lily ärkas keset ööd tunde peale, nagu oleks keegi nähtamatu teda õlast raputanud. „Mine ruttu lapse juurde!“ hüüdis kehatu hääl läbi pimeduse. Vampiiritar virgus hetkega, heitis teki pealt ja hüppas läbi akna välja, seljas lehvimas öösärk, mille sarnaseid kandsid enne apokalüpsist haiglapatsiendid. Ta jooksis paljajalu mööda krobelisi tänavaid ja lootis, et jõuab õigeks ajaks kohale. Beebi meeleheitlik kisa oli juba kaugele kuulda ja toa ukse alt immitses paksu suitsu. Kris seisis akna juures, paksu teki sisse mähitud laps süles. Tuba tema ümber põles. Leekidest täiesti puutumata jäänud Sid ootas häirimatult keset tulemöllu, millal Kris lõpuks ära väsib. Vampiiritar jooksis Krisi juurde ja haaras beebi enda kätte. „Tule!“ hüüdis ta Krisile, kes ikka veel kivistunult paigal seisis, kahvatul näol läikimas higipiisad. Värskest õhust jõudu juurde saanud tulemöll ei lubanud enam ukse kaudu põgeneda. Nii ei jäänud Lily'l üle muud, kui mässida kardin käe ümber ja aken katki lüüa. Rotip

Ükskõik kui palju Max ka ei üritanud, mitte kedagi ei huvitanud tema maagiline ja sensatsiooniline etteaste. Ta võis teha ükskõik mida, alustades kaarditrikkidest ja lõpetades enda kõhu lõhki lõikamisega, aga inimesed möödusid temast omaette muiates või täiesti tuimade nägudega.  Üks möödakäija, kõvakübarat kandev ruudulise pintsakuga mees, jäi seisma ja koputas oma peakatte põhjale. Tema vasak silmamuna popsatas pealuu seest välja, jäi vedru otsa rippuma ning mees hüüdis heleda häälega: „Kuku!“  Sellise nalja nägemine kaotas igasuguse esinemisisu. Max pühkis oma käed verest puhtaks, korjas asjad kokku ja käskis kaasas olnud lastel ennast kiiremini liigutada, kuigi nemad milleski süüdi ei olnud. Iga hetkega soovis Max üha rohkem põgeneda sellest äraneetud linnast kusagile, kus keegi tema esinemisoskusest ja erilistest annetest lugu pidada oskaks. Pagariärist möödudes jäid lapsed näljaste nägudega vaateakent vahtima. Endamisi ohates astus Max poodi, pani kaardipaki lauale ja tuli poest

Läbilõikav titekisa rebis magajad jõhkralt sooja une rüpest välja ning seadis silmitsi karmi reaalsusega. Koperdades ja komistades haaras Kris kotikese piimapulbriga ning tormas ukse juurde. Käsi ukselingil, pööras ta ümber ja jooksis tagasi, lutipudeli järele. Lily püüdis samal ajal last rahustada, näol võigas valugrimass. Sidemed tema keha ümber olid tumedate laikudega kaetud. Plekke leidus ka voodilinal. „Oh sa vana…“ pomises Max vampiiritari seisukorda nähes.  „Sa pead koos minuga Doktori juurde tulema,“ ütles Kris vastuvaidlemist mitte sallival toonil. "Meie sind ravida ei oska." Lily ei üritanudki vastu hakata. Tal oli selleks liiga valus. Doktori töökoht polnud väljaspoolt vaadates üldse tavapärase haigla moodi, vaid meenutas rohkem vanamoodsat maamaja koos väikese õunaaia, lillepeenarde ja lippidest taraga selle kõige ümber. Tänane ilm soosis erilisi külalisi - taevas oli pilves ja tibutas õrna vihma.  Kellukesega varustatud välisuksest sisse astudes leidsid Kris ja L

Heledamaks tõmbuv kardin andis märku saabuvast hommikust. Keegi toasolijaist polnud terve öö magada saanud, sest pisike nuttis lohutamatult, keeldudes toidust ja lutist. Kris ja Lily kõndisid beebit süles kiigutades kordamööda edasi-tagasi, aga niipea, kui neil jaks otsa sai ja nad lapse sülest ära panid, hakkas ta jälle valjusti nutma. Alles nüüd, kui teiste inimeste jaoks hakkas kätte jõudma ärkamisaeg, oli tita karjumisest kurnatuna lõpuks magama jäänud. Krisi vaevas tohutu suitsunälg. Ta polnud juba mitu päeva ühtegi sigaretti suitsetanud. Magamatusest valutav pea ja rampväsinud keha vajasid ergutavat nikotiinidoosi. Mida aga polnud, olid sigaretid. Turul käies oli Lily´l õnnestunud endale mõned pakid näpata, aga Kris joonistas sellel ajal toiduleti müüjannat.  Näljase pilguga Lily sigaretipakke vahtides pidas Kris iseendaga karmi võitlust. Ta oleks ju võinud ilusti küsida endale üht suitsu, aga väsinud vampiiritar magas sügavat und, beebi kaissu võetud. Luba küsimata võtmine oleks

Haiglapalat, kui seda nii võis nimetada, sarnanes rohkem hullumeelse teadlase laborile. Äraarvamatu otstarbega hammasratastest, kõveratest klaastorudest ja vedrudest koosnevad monstrumid tiksusid, mulksusid ning tegid muid veidraid hääli. Masinavärkide seest vaevu välja paistval voodil lamas Alice. Voodi kõrvale tõstetud kõhuka klaasanuma küljest jooksis tüdruku käe külge peenike punane voolik. „Vereasendaja,“ oli Doktor selgituseks öelnud. Teoreetiliselt pidi punane vedelik asendama verd, mida tüdruk sünnitamise ajal meeletutes kogustes kaotas. Kas ja kui palju see aine oli varem inimelusid päästnud, jäi teadmata. Kris ei julgenud arsti käest küsida, sest kartis kuulda ausat vastust.  Alice´i kõrval nohises teki sisse mässitud pamp. Tema pidi leppima piima aseainega, sest noor ema oli liiga nõrk, et oma last ise toita. Kui Doktor vastsündinu Krisile sülle asetas ja õpetas, kuidas seda pisikest vääksuvat olendit lutipudelist sööta, mõistis Kris, et ta polnud oma senise elu jooksul mida

Keset apokalüptilisi tondilosse ja sakilisi varemeid olid püsti löödud väikesed poed, juuksurisalongid ja töökojad, kus kasutati hammasrataste ja kellamehhanismide jõul töötavaid kummalisi masinaid.  Uskumata oma silmi, nägid põgenikud filigraanselt viimistletud uhket silti, millele oli kirjutatud: „VÕÕRASTEMAJA“. „Kuidas siin küll tubade eest makstakse?“ imestas Kris.  „Ega me enne teada ei saa, kui järgi uurime," vastas Max ja avas ukse. Avaras fuajees seisis kõrge laud, mille taga istus kõrgi näoga vanaproua. Ta vaatas tulijat samasuguse jälestusega nagu tordi sisse kukkunud prussakat. „Teie soov?“ küsis proua. „Me sooviks tube...“ Max arvutas kiiresti, „kuuele inimesele. Kaks neist on lapsed.“ Proua noogutas ja tegi paberile märkmeid. „Millega te tubade eest maksate?“ Max naeratas laialt. „Äkki on teil tarvis aknaid pesta? Voodipesu vahetada? Külalisi lõbustada mustkunstietendustega? Tegelikult oskab mu vend väga hästi joonistada. Ta suudaks teie valged seinad muuta pilkupüü

„Hammasrattad! Vedrud! Kellamehhanismid! Hästi väljaõpetatud rotid! Praetud rotid! Väga hästi rotte püüdvad kassid!“ Just sellised hüüded kajasid üle keskväljakule rajatud turuplatsi. Iga müüja pidas oma kaupa teiste omast paremaks. Rotipoiss oli õnnega koos, et sai jälle inimesena ringi liikuda, sest muidu oleks temastki tehtud kassitoit, generaator või midagi veel hullemat. Hinnakiri oli päris omapärane. Mõni müüja tahtis kauba eest vastutasuks toiduaineid, teine jällegi puhtaid sokke. Enamasti pidi vastu andma siiski midagi sellist, mis hüvitaks materjalikulu või kuuluks müüdava asjaga samasse kategooriasse. Näiteks kartulite eest võis vastu anda porgandeid, villaste sokkide eest lõngakerasid, riiete eest kangast, õmblustarbeid või ehteid. Asjade eest võis tasuda ka oskustega. Mõnel üksikul müüjal oli see info väikeses kirjas hinnalipiku servale kirjutatud, sest igasugused oskustööd, nagu näiteks juuste lõikamine või katkiste jalanõude parandamine, polnud sugugi nii palju oodatud ku

Päike oli juba kõrgel ja tükkis akende ette riputatud tekkide vahelt vägisi läbi pugema, kuid vanamees polnud ikka veel tagasi tulnud. Aimates halba, läks Kris hammasratta juurde Sauronit otsima. Tagasi tuli ta väga halva uudisega.  Põgenikke ootas ees uus rännak, sest tööpostil hinge heitnud vanamehe korterisse nad kauaks jääda ei saanud. „Kas mulle ainult tundub või ongi nii, et kõik vanainimesed, kellega me kohtume, surevad üsna varsti? Kõigepealt Esme, nüüd Sauron... Äkki peaksime endile mingi sildi seljale kleepima, mis vanurid meist eemale hoiaks?“ Kris jäi teistele toasolijatele küsivalt otsa vaatama. „Võib-olla pole sa veel märganud,“ alustas Max ettevaatlikult, „aga vanainimestel ongi kombeks ära surra. Ma ei tea veel ühtegi vanurit, kes oleks igavesti elama jäänud.“ „Ega keegi teda ei mürgitanud?“ küsis raamaturiiulite pealt tolmu pühkinud Alice. „Kas sa vaatasid tema kohvitassi ja toidunõud üle?“ „Mismoodi ma neid vaatama oleksin pidanud?“ küsis Kris. „Mul polnud vanameest o

Säravvalges toas, mis oleks võinud oma steriilsuse poolest operatsioonisaaliga võistelda, harjas valgeid viigipükse ja valget triiksärki kandev heledapäine mees lumepallile sarnanevat valget Pärsia kassi. Ta noppis hoolikalt iga harja külge jäänud karva kilekotti, et miski tema heledat karusnahast vaipa ei rikuks. Plinkiv telefoni ekraan häiris idüllilist hetke. Sid asetas viimase karva hoolikalt koti sisse, lukustas selle hermeetilise sulguriga, viskas prügikasti, sulges kaane ja võttis alles siis kõne vastu. Tema näoilme tardus iga hetkega üha rohkem. Lõpetanud vestluse, vahetas Sid kiiruga riided, lukustas kõik kassid eraldi puuridesse ja tormas uksest välja. Mööda tootmisliini sõitis lõputu rida kassitoidukonserve. Purkidele kleebitud siltidelt vaatas vastu täpselt samasugune kass nagu Sidi oma. Sidil oli kasse palju, kõik äravahetamiseni sarnased. Need loomad ei söönud toitu, mida pakendati valge Pärsia kassi pildiga plekkpurkidesse. Etiketile trükitud info järgi pidanuks toit si

Kuigi Lily oli juba rahulikum, ei julgenud Max ikka veel temale läheneda. Ta vaatas eemalt, kuidas Kris ja vampiiritari haavu sidus ning püüdis vaigistada enda sees karjuvat süütunnet. Peas keerlesid üksikud mälupildid. Parem oleks olnud mitte mäletada. Keset ööd kuulis Max, kuidas Lily vaikselt tema nime sosistas. Mees tõstis pea kokku kägardatud riietelt, mis patja asendasid. Ta ei uskunud oma kõrvu. Kas tõesti rääkis Lily temaga? "Max, kas mu suitsud on alles?" küsis vampiiritar.  "Kui Kris kõiki ära tõmmanud pole, siis peaks midagi alles olema," vastas Max. Ta tõusis ettevaatlikult püsti ja hiilis Krisi seljakoti juurde. Pärast põgusat ringikobamist sattus käe alla midagi kandilist. Oligi suitsupakk! Koti omanik magas sügavalt, roosa mängujänes kaisus.  "Palun aita mind püsti," sosistas Lily. Ta sirutas käe ja Max võttis sellest väga õrnalt kinni, kartes haiget teha. Sõrmed sulgusid tugevamalt mehe omade ümber. Lily vaatas teda tähelepanelikult läbi hä

Järgmisel õhtul, kui Sauron oli tagasi valvepostile läinud, said põgenikud võimaluse omavahel nõu pidamiseks. „Mis siis, kui see vanamees on samuti Sid?“ ladus Max välja endapoolsed kahtlused. „Ta võib olla ükskõik kes!“ „Et kõigepealt üritab meid ära tappa ning pakub siis lahkesti öömaja ja ravib Lily haavu? Kõlab tõesti loogiliselt,“ vastas Kris. „Kuidas ma võin kindel olla, et hoopi sina uuesti hulluks ei lähe?“ „Ei võigi,“ vastas Max näost morniks muutudes. „Ma ei mõista, miks tal oli vaja seda teha? Miks ta meid kogu aeg jälitab?“ „Seda peaksid sa tema enda käest küsima,“ arvas vestlust pealt kuulanud Alice. Mehed põrnitsesid teda vaikides ja ei öelnud igaks juhuks midagi. Alice oli alles laps ja ta ei pidanudki kõigest aru saama. „Lily ärkas üles!“ hüüdis Rotipoiss haigevoodi juurest. Üleni sidemetesse mässitud vampiiritar oli tõepoolest silmad avanud. „Lapsed, ärge puudutage teda,“ hoiatas Max kallima juurde rutates. „Tal on väga valus.“ Nähes Maxi endale lähenemas ajas Lily sil

„Kas tõesti mina tegin seda?“ küsis Max rohkem iseendalt kui kelleltki teiselt, vaadates õudusega inimvaret, mis Lily´st alles oli jäänud. Kris istus vaikides tema kõrval ja jälgis, kuidas vanamees professionaali osavusega vampiiritari peahaava kokku õmbles. Nad viibisid korteris, mis asus pooleldi purunenud paneelmajas. Hoonest oli alles jäänud ainult esimene korrus ja teise korruse põrand. Hoolimata hoone armetust välisilmest oli vanamees suutnud korteri seestpoolt täiesti elamiskõlblikuks teha. „Sinu sees olnud kuri vaim tegi seda,“ vastas vanamees äraolevalt ja hüüatas äkki: „Ongi valmis! Nüüd laske tal paar päeva liikumatult lamada ja ärge andke talle joogiks midagi peale palja vee.“ „Aga kui ta verd tahtma hakkab?“ küsis Kris. „Siis ei anna,“ leidis vanamees lihtsa lahenduse. „Kui märatsema hakkab, seote voodi külge.“ Piksi oli vahepeal läinud teise tuppa ja hakkas rõõmsalt huilgama, sest nägi suuri klaasist labürinte arvukate rottidega. Loomakesed jooksid siia-sinna, kuid mitte

„Vampiir!“ hüüdis vahiputkas istunud halli habemega taat. Ta nägi välja täpselt nagu võlur vanadest muinasjuttudest. Pikad hallid juuksed langesid kõhetutele õlgadele ja sinine hommikumantel laperdas paljaste säärte ümber. Jalgade otsa olid torgatud pehmed sussid. Vanamehe ees laual auras suur kohvitass. „Sellist olendit pole mu silmad aastakümneid näinud!“ Rauga silmades säras ehe vaimustus. „Kuidas temaga ometi nii halvasti läks? Kes julges sedavõrd kauni olendiga midagi nii koledat teha?“ „See on pikk ja keeruline lugu,“ vastas Kris. Vanamehe mõtete lugemine kinnitas, et tegemist oli tõelise fanaatikuga, kes tundus vampiiridest teadvat kõike.„Kas te suudaksite teda aidata?“ „Vampiire pole tarvis aidata,“ vastas vanamees. „Vampiirid taastuvad ise, kui neile aega ja rahu anda. Mis sa arvad, miks nad vanasti hauakambrites kirstude sees elasid? Sinna juba keegi naljalt tülitama ei tulnud.“ Ta võttis tugitooli seljatoel olnud teki ja laotas selles Lily peale. „On teil kohta, kuhu peatuma