116. Valik
"Sa ju tead, mida vampiir sinuga teeb ja mis sinu haavadega juhtub," lausus Päikesetõus isalikul toonil. Neljapäev vaikis ja tundus mõtetega kusagil väga kaugel viibivat. "Ta tapab su, väga aeglaselt," jätkas Päikesetõus. Need sõnad jõudsid vist kohale, sest Neljapäeva näole tekkis irooniline muie. "Elu ongi väga aeglane suremine. Mõne puhul mitte nii väga aeglane," vastas ta. "Ma olen seal olnud ja tagasi tulnud. Karta pole midagi, sest seal lihtsalt pole midagi." "Ja edasi? Kui ta on sind lõpuks verest ja elujõust tühjaks imenud, peab ta ikkagi uue toiduvaru hankima." "Sa ei saa aru. Asi pole minus. Asi on selles, et tal puudub alternatiiv, aga tulevikus võib ta selle leida, enne minu tühjaks imemist. Tal oli seitseteist aastat asendus olemas. Nii minu verele kui mu ülejäänud kehale." "Ja sa mõtled mõlemad talle uuesti tagasi anda?" küsis Päikesetõus. Neljapäev ei vastanud. Helehalli kaega looritatud silmad vaatas...