254. See neetud orav, elav kummitus ja uus võimalus

Järgmisele päevale planeeritud etendus jäi ära. Põhjuseks oli tsirkusetelgi otsa kukkunud õhulaev. Õnneks ei viibinud telgis sellel hetkel ühtegi hingelist. Kõik magasid hiiglaslikus tsirkuselaevas nimega Miraaž. Küll aga oli elusolendeid allakukkunud õhusõidukis. 

"Ruttu! Too oma neetud orav siia!" hüüdis Max, keerutades Regina teadvusetust kehast välja turritavat roti jooksuratast käsitsi ringi, nii kiiresti kui vähegi suutis. 

Oravamees, kelle leivanumbriks oli tantsiva orava näitamine, jooksis tsirkuselaeva. Ta tuli tagasi pisikese loomaga, kelle kohev saba oli kaks korda suurem kui ta ise. Loomake mahtus hädavaevu rattasse jooksma, kuid suutis seda siiski piisavalt palju ringi ajada, et Regina elus püsiks. Tsirkuseartistid jälgisid murelikult Reginaga toimuvat ja andsid üksteise võidu nõuandeid, mis kahjuks polnud kuigi kasulikud. 

"Meil on uut rotti vaja," ütles Max, tõstes laevarusude alt välja lapiku korjuse. 

"Mul on idee!" hüüdis kloun. Ta tõi laevast väikese propelleri. Selle pisike, aga võimas mootor liigutas ratast tõepoolest palju paremini kui orav. 

"Mis asi see on?" küsis Max. Ta hingas kergendatult - Regina hakkas tasapisi toibuma.

"Minu mõttelennu masin," vastas kloun uhkelt. "Mul oli plaanis seda homses etenduses kasutada."

"Su mõtted lendavad niigi liiga kõrgel," vastas Max. "Etendus jääb ära. Pead mõnda aega maa peal püsima, koos oma mõtetega."

Mõttelennu masina mootor töötas nöörist tõmmates. Mõnda aega sai sellega hakkama, aga uut rotti oli tarvis nii või teisiti. Max võttis Regina ettevaatlikult sülle ja viis tsirkuselaeva, lükates jalaga kajutiukse enda selja tagant kinni. Uudishimulikud tsirkuseasukad jäid pika näoga ukse taha vahtima. Nad vahetasid pilke, kehitasid õlgu ja läksid tagasi oma toimetuste juurde. Maxi tülitada ei julgenud keegi. Nad mäletasid hästi, mis juhtus ühe õnnetu akrobaadiga, kes Maxi korralikult välja vihastas.

Regina liigutas, kuid ei avanud veel mõnda aega silmi. Alles siis, kui Max oli kõik tema haavad puhastanud ja kinni sidunud, küsis Regina nõrga häälega: "Mis juhtus?"

"Su romu andis jälle otsad," vastas Max. "See tähendab, et... sinu õhulaev kukkus alla."

"Jälle..." kordas Regina. Ta lendas ringi Jimilt päranduseks saadud soomustatud rondiga, mis oli juba korduvalt taevast alla sadanud. Austus isa mälestuse vastu ei lubanud Lillekest veel maha kanda. Austus Krisi vastu, kelle soomuki tükkidest see õhulaev suures osas kooses, ei lubanud laevale uut nime anda. 

"Äkki pole seekord enam mõtet Lillekest parandama hakata," arvas Max. "Saad veel surma niimoodi, pidevalt alla sadades."

"Umbrohi ei hävine," meenutas Regina oma isa lemmikväljendit. Ta sai alles pärast Jimi lõplikku lahkumist teada, et oli tema lihane tütar. Kris ütles seda, andes lömmis Lillekese pidulikult Reginale üle. Inglisilma abiga said nad selle uuesti lendama, aga mitte kuigi kauaks. 

Pärast esimest Lillekesega tehtud avariid sai Regina endale roti jooksurattast südame. Jägmised õnnetused polnud nii tõsised. Kuni tänaseni.

Regina ravis oma haavu Maxi juures elades. Nad said üsna kiiresti aru, et oleksid juba ammu pidanud koos olema. Vaimustus, millega Regina tsirkuseetendusi ja Maxi esinemisi vaatas, polnud võrreldav Julia omaga. Kui Julia oli metsikult ja pimesi Maxi armunud, siis Regina suhtumist võis pigem nimetada aukartuseks. Ta hindas kõrgelt kõiki pingutusi, mida tsirkuseartistid pidid igapäevaselt läbi tegema selleks, et veeta vaid mõni minut areenil publiku ees. Tsirkus polnud töö. See oli elu, mille artistid endale olid valinud. 

Niipea, kui Regina ennast paremini tundis, hakkas temagi harjutama. Tal oli ülihea nägemine ja täpne käsi. Temast sai märgilaskja ja nugade loopija. Kuigi Max oli korra keset etendust Julia pistoda tõttu surnud, ei kartnud ta minna koos Reginaga lavale, sest rotitüdruku käsi ei vääratanud kunagi. Teda võis jäägitult usaldada.

Julia oli haihtunud umbes aasta enne Regina õhulaeva tsirkusesse kukkumist. Max ei leidnud teda kusagilt, kuid arvas öösiti tundvat tema kohaolu. See tunne kadus iga kord, kui ta silmad avas. 

Pärast Regina tulekut läksid asjad päris hulluks. Max hakkas Juliat unes nägema ning tundis tema kohalolu kõige ebasobivamatel hetkedel. 

"See on süütundest," arvas Regina. "Sa tunned ennast süüdi selle pärast, et oma eluga edasi lähed." 

"Mina pole süüdi, et ta ära kadus!" vaidles Max. Ta käis närviliselt mööda laevatekki ringi ja jälgis, kuidas artistid telgi jäänuseid kokku õmblesid. Lillekese tükid vedelesid Miraaži kõrval suures hunnikus ning iga kord, kui Regina mainis midagi oma õhulaeva korda tegemise kohta, sundis Maxi vihane pilk teda vait jääma. Max kartis Reginast ilma jääda. Sellises vanuses nagu tema, oli hirm üksildase vanaduspõlve ees suur ja tõeline. Max polnud veel pensionieas, aga keskiga hakkas lõpu poole veerema ning mõtteisse kerkis küsimus: mis saab siis, kui ta enam esineda ei jõua? 

See, et naine talle sõna otseses mõttes taevast kaela sadas, oli ime. Rohkem ei tohtinud oma õnnega mängida. Regina pidi temaga jääma, kuni surmani. Maxi surmani. Ta lootis veel vähemalt kakskümmend aastat vastu pidada.

"Kõige hullem on see, et Julia pole surnud," seletas Max poolsosinal. "Pärast seda, mis meie lapsega juhtus, muutus Julia teistsuguseks. Ta keeras peast lõplikult ära. Ma tõesti tahan teda aidata, viia ta kuskile raviasutusse, aga ma ei näe teda, kurat võtaks!"

Regina kuulas rahulikult, noogutades iga lause peale. "Äkki saab Päikesetõus sind aidata?"

"Viimati, kui Päikesetõus mind aitas, sõid vaimud ta ära." Regina imestunud pilku nähes lõi Max käega. "Pikk ja keeruline lugu. Igatahes pole mõtet riskida. Julia saab deemonitega liiga hästi läbi. Saatan oli kunagi tema parim sõber, aga nad läksid tülli."

"Sinu eelmiste naistega võrreldes hakkan ma ennast juba peaaegu normaalsena tundma," sõnas Regina. 

"Mul pole ennast vistvkellegagi võrrelda," vastas Max naerdes, kuid tõsines kohe, sest Regina näoilmest võis välja lugeda midagi muud. 

"Olgu, ma ei küsi rohkem," ütles Max, mõeldes samal ajal: Loll-Jackist olen ma igal juhul parem!

Nii ei jäänudki üle muud, kui minna Päikesetõusu jutule. Paradiisiaiale sarnaneva roheluse keskel elaval Päikesetõusul oli suur ja uhke maja, kuid ta vajas seda ainult külalistele peavarju pakkumiseks. Päikesetõus ise elas endiselt koos oma koeraga tuhmkollsses telgis. Aeg-ajalt tegi ta pikki rännakuid ja jättis värava külge vastavasisulise teate. Seekord teadet polnud. Järelikult viibis Päikesetõus kusagil maja läheduses. Võtnud Regina käest kõvasti kinni, läks Max Päikesetõusule oma uut elukaaslast näitama. 

"Räägi temaga," soovitas Päikesetõus. "Äkki ta vastab sulle ja muutub nähtavaks."

"Ta ei vastanud mulle mitu aastat, ka nähtavana," vastas Max. "Kui ma üritasin teda hullarisse viia, siis hakkas nutma. Sai aru küll, mis toimus. Aga ei rääkinud sõnagi."

"Sa mainisid jah," mäletas Päikesetõus. "Julia on harjunud sinuga koos olema."

Max tegi põlastava grimassi ja vastas: "No enne seda jama tahtis ta väga sinuga koos olla. Jättis mu maha ja puha."

"Õpitud abitus," kommenteeris Regina ja lisas kogeledes: "Ra-raamatutest lugesin, kui laeval olin. See tähendab, et ta on harjunud kogu aeg kellegi abile lootma ega oska ise hakkama saada."

Päikesetõus noogutas. "Julia kohta kehtib see tõepoolest. Ma tulen laeva ja räägin temaga."

"Ei!" hüüdis Max. "Ma ei taha, et juhtuks jälle see, mis maamajas. Seekord pean oma deemonitega ise hakkama saama."

"Ta pole deemon," segas Regina uuesti vahele. Ta on õnnetu naine, kes vajab abi."

Meeste pilgud pöördusid temale. Nii mõistvat suhtumist kallima eksnaise suhtes poleks kumbki neist Reginast oodata osanud. 

"Tahad ise temaga rääkida?" küsis Päikesetõus. "Ole ettevaatlik. Ta võib olla ettearvamatu."

Max astus kaitsvalt Regina ette. "Ei, sa ei lähe kuhugi! Mitte ilma minuta."

Vaidluse lõpetas Päikesetõus, kes tegi midagi oma kellaga. Ruum nende ümber muutus. Aeg muutus. 

"Kus me oleme?" küsis Max. "Mida sa tegid?"

Päikesetõus ei vastanud. Ta kruttis käekella nuppu siia-sinna ja pomises omaette, enne kui vastas: "Nüüd peaks korras olema."

"Mida sa tegid?" küsis Max valjemini. "Kas sa muutsid aega?" 

Regina pigistas kõvasti Maxi kätt. Ta kartis. 

"Muutsin ajaliine ja vahetasin tükid omavahel ära," vastas Päikesetõus. "Ma loodan väga, et seda tehes midagi lootusetult pea peale ei pööranud. Muide, sa oled nüüd Reginaga abielus. Teil oli väike ja tagasihoidlik pulm, kus osalesite ainult kahekesi. Palju õnne!"

Max pilgutas imestunult silmi ja tõi kuuldavale esimese pähe kerkinud küsimuse: "Aga Julia?"

"Temaga poleks sul kuigi õnnelik abielu tulnud," vastas Päikesetõus.

"Kus ta on?" küsis Max, teenides Reginalt armukadeda pilgu. Hoolimata lahkest loomust olid temalgi tunded.

Päikesetõus vaikis. Maxil polnud vaja kõike kohe praegu teada. Iga asi omal ajal. 

"Muide, kui juba jutuks tuli, siis need on teile," lisas Päikesetõus, andes Maxile ja Reginale pulmakutsed. Max luges nimesid ja üritas meenutada, kes oli Robin. Uute, tasapisi paika nihkuvate mälestuste hulka kerkis ähmane siluett kõhetust suurte prillidega naisdlikust noormehest või mehelikust naisterahvast. 

"See on viimane kord," hoiatas Päikesetõus. "Kui sa uuesti kõik kihva keerad, siis ma enam sind ei aita." Justkui tema sõnade kinnituseks kattus taevas tumedate pilvedega ja alla langesid esimesed rasked vihmapiisad, leotades laiali kutsetele kirjutatud nimetähed.