50. Pisike
Haiglapalat, kui seda nii võis nimetada, sarnanes rohkem hullumeelse teadlase laborile. Äraarvamatu otstarbega hammasratastest, kõveratest klaastorudest ja vedrudest koosnevad monstrumid tiksusid, mulksusid ning tegid muid veidraid hääli. Masinavärkide seest vaevu välja paistval voodil lamas Alice. Voodi kõrvale tõstetud kõhuka klaasanuma küljest jooksis tüdruku käe külge peenike punane voolik. „Vereasendaja,“ oli Doktor selgituseks öelnud. Teoreetiliselt pidi punane vedelik asendama verd, mida tüdruk sünnitamise ajal meeletutes kogustes kaotas. Kas ja kui palju see aine oli varem inimelusid päästnud, jäi teadmata. Kris ei julgenud arsti käest küsida, sest kartis kuulda ausat vastust. Alice´i kõrval nohises teki sisse mässitud pamp. Tema pidi leppima piima aseainega, sest noor ema oli liiga nõrk, et oma last ise toita. Kui Doktor vastsündinu Krisile sülle asetas ja õpetas, kuidas seda pisikest vääksuvat olendit lutipudelist sööta, mõistis Kris, et ta polnud oma senise elu jooksul ...