240. Loll-Jack
"Küsi midagi," ütles ta, oskamata ise vestlust alustada. Tavaliselt lobises Loll-Jack vahet pidamata, aga Inglisilma juuresolekul tekkis kummaline kohmetus.
"Miks härra Silver ise mind ei valva?" küsis Inglisilm. Tegelikult tundis ta suurt kergendust selle üle, et Loll-Jack teda valvama jäeti. Kõigi ilalõugade hulgast tundus see poiss kõige normaalsemana, hoolimata lolli kuulsusest.
"Härra ei täida madruste ülesandeid," vastas Jack. "Aga tal on silmad ja kõrvad igal pool," lisas Jack sosinal. "Äkki räägiks nii, et teised ei kuule?"
Sina ka, mõtles Inglisilm. Sina ka näed ja kuuled inimeste mõtteid.
Jack noogutas. Tänu sellele ma veel elus olengi, vastas ta.
Miks sa üldse siin oled? küsis Inglisilm. Sa ei kuulu siia. Sa oled teistsugune.
Sest ma olin loll ja olen jätkuvalt, vastas Loll-Jack. Ma sattusin siia samamoodi nagu Regina. Lastelaadalt.
Sul on siis erilised võimed? taipas Inglisilm. Lisaks mõtete lugemisele muidugi. Kuuldes iga päev, mida teised mõtlesid, tükkis meelest minema, et tavalised inimesed seda ei osanud.
Jack vilistas vaikselt ning põrand värvus mustjaspruuniks. Prussakad sibasid tema riietele, ronisid sisse suust ninast ja kõrvadest. Kui ühtegi putukat enam näha polnud, jäi Jack laialt naeratades Inglisilma hinnangut ootama.
"Vägev," ütles Inglisilm. "Minu laevalt leiaksid oma putukatele rohkelt sõpru ja vaenlasi."
Kas ma polegi sinu meelest vastik? imestas Jack.
Sa küsid seda oksest ja kusest lehkaval pantvangi käest, mõtles Inglisilm kibedalt muiates. Mu elukaaslane, Rotipoiss vihkas prussakaid. Kuigi ta oli ise samasugune parasiit, rott.
Ära muretse. Ma ei tunne lõhnu, vastas Jack. Rotipoiss oli siis rott-inimene, just nagu Regina?
Oli... rahu ta põrmule, vastas Inglisilm. Kurku tekkis kramp ja sees hakkas valus. Su laevakaaslane tappis ta.
Jack muutus samuti kurvaks. Tal oli Inglisilmast siiralt kahju. Selle pärast sa tsirkuse juures meie peale karjusidki?
Ega ma teid ennegi sallinud, vastas Inglisilm. Muidu poleks unenägudesse kummitama tulnud. Sina olid samuti seal.
Jack langetas pea. Talle meeldis Inglisilm väga, kuid ta andis endale aru, et tegemist oli siiski vaenlasega.
"Kui sa oleksid tookord võitnud," küsis Jack, "kas sa oleksid siis meid kõiki tapnud?"
"Ainult need, kes ei oleks mu sõna kuulanud," vastas Inglisilm. Laevast üksi ilma meeskonnata oli vähe kasu.
Mina oleksin, ütles Jack. Ma tõesti oleksin sind kuulanud. Ega sa Antoniost ja Silverist hullem ikka poleks olnud.
Tema siiras lihtsameelsus ajas Inglisilma naerma.
"Sina peaksid üldse maa peal kuskil pagaäris küpsetama või kingi parandama. Mitte siin sitta rookima ja vange lõbustama."
"Küpsetama prussakapirukaid," vastas Jack kõvera muigega suunurgas. "Olles korra juba laeva toodud, pole siit enam pääsu. Ei mul ega sul."
"Mis sa sellega öelda tahad?" küsis Inglisilm kulmu kortsutades. "Nad pidid mu Regina vastu vahetama."
"Tõesti või?" küsis Jack selgelt kuuldava iroonia noodiga hääles. Kes siin nüüd see loll oli?
"Olgu, sain juba aru," vastas Inglisilm ja ohkas. "Kuule, Jack, kui sa lased mul magama jääda, kas sind visatakse üle parda?"
"Tõenäoliselt," lausus Jack õlgu kehitades.
Aga kui ma su oma unenäkku kaasa võtan? mõtles Inglisilm. Kui me koos selle neetud sitamaja puhtaks lööme?
Jack vangutas pead. Vangid olid ennegi talle ahvatlevaid pakkumisi teinud. Jack võis olla rumal, aga haistis alati lõksu langemise ohtu. Selle jaoks polnud tal lõhnameelt vaja.
Käed ja jalad olid tuimad. Isegi, kui Inglisilm oleks ennast vaimus vabaks rebida suutnud, jäänuks keha endiselt kinniköidetuks. Nii ei jäänud üle muud, kui oodata päästjaid.
Kui sa näed, et asjad sitaks kisuvad, Jack, muutu prussakateks ja põgene, soovitas Inglisilm. Tsirkuse omad nalja ei mõista. Isegi mitte kloun... eriti mitte kloun. Talle meeldib inimesi elusalt grillida.
Jack silmitses Inglisilma nukralt ning küsis:
Kas ma näen sind veel kunagi?
Inglisilm oleks tahtnud silmi pööritada ja südamest naerma puhkeda, kuid elu alalhoiu instinkt keelas seda teha. Loll-Jackiga tuli häid suhteid hoida. Teda võis veel vaja minna.
Kuule, kullake, ma just matsin oma mehe maha, mõtles ta ning lisas lohutuseks: Aga ma ei ütle sulle ei. Kõik on võimalik. Ma kuulen su mõtteid, poiss! Paluks natuke viisakust, ma olen ikkagi naisterahvas. Peaaegu. No üheksakümmend protsenti.
Jacki näolt peegeldus pingeline mõttetöö. Mis asi on protsent?
Kommentaarid
Postita kommentaar