240. Loll-Jack
Öövaikuses Inglisilma valvates tükkis Loll-Jackil uni peale tulema. Ta pidi ennast ja teda kuidagi ärkvel hoidma. Selleks oli vaja rääkida. "Küsi midagi," ütles ta, oskamata ise vestlust alustada. Tavaliselt lobises Loll-Jack vahet pidamata, aga Inglisilma juuresolekul tekkis kummaline kohmetus. "Miks härra Silver ise mind ei valva?" küsis Inglisilm. Tegelikult tundis ta suurt kergendust selle üle, et Loll-Jack teda valvama jäeti. Kõigi ilalõugade hulgast tundus see poiss kõige normaalsemana, hoolimata lolli kuulsusest. "Härra ei täida madruste ülesandeid," vastas Jack. "Aga tal on silmad ja kõrvad igal pool," lisas Jack sosinal. "Äkki räägiks nii, et teised ei kuule?" Sina ka , mõtles Inglisilm. S ina ka näed ja kuuled inimeste mõtteid. Jack noogutas. Tänu sellele ma veel elus olengi, vastas ta . Miks sa üldse siin oled? küsis Inglisilm. Sa ei kuulu siia. Sa oled teistsugune. Sest ma olin loll ja olen jätkuvalt, vastas...