141. Teene teene vastu
Valud ja ähmased ärkvelolekud vaheldusid lõikudega sürreaalsetest unenägudest. Sid, Päikesetõus ja Max. Nende näod vaheldusid nagu kaadrid igavast filmist, mida vaadates silmad vägisi kinni vajusid. Max rääkis midagi majast, mida polevat enam. Armastusest, mis ikka veel alles olevat. Lootusest, et Lily kõigest elusana välja tuleb. Sõnad, sõnad... Telefon helises ja see oli liiga kaugel. Kuigi Lily teda palus, ei andnud Max telefoni naise kätte. Polnud raske arvata, kes helistas. Omandiõigus, mitte armastus, mõtles Lily tagasi unehõlma vajudes. "Mina olen sina, sina oled mina..." Seekord laulsid kaks tüdrukut, üks neist kahvatu ja heledapäine, teine mustajuukseline ja tumedasilmne. Inglisilm jalutas tüdrukute vahelt läbi, hüpates mängleva kergusega üle hüppenööri, mida tüdrukud endi vahel keerutasid. Ta nägi välja nagu Lily ammustel pungiaegadel, kandes tanksaapaid ja ruudulist miniseelikut. Tagi selga polnud näha, aga Lily teadis, et sinna on kirjutatud: "Ettevaatust, ...