Artist ja Ööliblikas

Maxi kiire paranemine tekitas arstides tohutut hämmeldust. Inimene, kelle rindkeresse, vaid paari millimeetri kaugusele südamest, oli virutatud pistoda, ei pidanuks juba kaks päeva hiljem haiglast minema jalutama, et veel hullemas seisus tagasi tulla. Sellegi poolest suutis Max juba kakskümmend neli tundi hiljem pärast haiglasse naasemist mööda palatit ja koridore ringi kõndida, nagu polekski vahepeal midagi juhtunud. Ta polnud küll enam surematu, aga kindlasti oli Max palju vastupidavama tervisega kui tavalised inimesed.  Julia sai ainult mõned kriimustused ja sinikad, sest kõik kaitsesid teda Maxi ja deemonite eest. Päikesetõus tegi seda lausa oma elu hinnaga. Max ei mäletanud juhtunust eriti midagi. Julia rääkis talle kõigest. Mõte Päikesetõusu lõplikust lahkumisest ei tahtnud kuidagi pähe mahtuda. Inimene, keda Max oli kõige rohkem austanud ja usaldanud, teda polnud enam. See ei saanud ometi võimalik olla. Miks ta ennast ohverdas? Miks ta pidi surema ühe idioodi pärast, kes ei osan

"Mis jama sa nüüd suust välja ajad?" Erika oli Krisilt igasuguseid jaburusi kuulma pidanud, aga see viimane ületas kõik ootused.  "Mu ema on kiriku varemete all lõksus," kordas Kris. "Ta jäi keldrisse ega saa sealt enam välja. Ma pean teda kuidagi aitama." "Selle jaoks ongi päästeamet loodud, et inimesi aidata," vastas Erika, kuid Kris vehkis tõrjuvalt kätega. "Ei! Nad kutsuvad siis politsei ja jube palju seletamist tuleb." "Või nii..." Erika jäi mõttesse. Kuna Kris nii paaniliselt politseid kartis, võis tegemist olla millegi enama, kui varemete alla lõksu jäänud inimese juhtumiga. Krisi puhul võis oodata ükskõik mida. Seda pidi oma silmaga nägema. "Tule südaööl kiriku varemete juurde," ütles Erika. "Mul on üks sõber, kes meid aidata saab." "Südaööl?" kohkus Kris. See kõlas nagu halvaendelises muinasjutus, kus tegelane pidi südaööl ristteele minema ja saatanale kolm tilka verd ohverdama. Erika ei

Lily oli Krisi varemgi naiseriietes näinud. Näiteks abieluettepaneku tegemise ajal. See, et punapäine kaunitar juba viiendat päeva järjest koduseinte vahel ringi lehvis, oli aga midagi täiesti uut. Väljas käis Kris iseendana, kuid igal õhtul ootas Lily't ees mehe asemel naiseks kehastunud elukaaslane. Ella ei lasknud ennast vähimalgi määral sellest häirida, sest ta oli harjunud issit erinevate kostüümidega nägema. Lily oli kergelt häiritud, sest Kris kasutas tema meigiasju. Tulemus polnudki kõige hullem - teda võis üsna kenaks naisterahvaks pidada.  Leekpunaste juuste, samblaroheliste riiete ja vaarikavärvi huultega tegelane käitus vaheldumisi nii mehe kui naisena. Tahtmata lõhkuda Ella ehitatud klotsitorni, võttis ta hoogu, hüppas sellest üle ja maandus toa teises otsas valju mürtsuga nagu templielevant. See oli vana hea Kris. Pool tundi hiljem lehvis ta suure toa peegli ees, nii et seelikusaba kapiservadelt asju maha pühkis, lauldes ennastunustavalt kaasa raad

Päevavalguses ei olnudki see maja, kus Max hulluks läks, nii hirmus. Lily ja Kris seisid vaikides segipaisatud köögis, milletaolisi võis näha uudistes, kus räägiti sõjakahjustustest. Veri, põletusjäljed, purunenud klaasidega aknad ja lõhutud mööbel. Täielik kaos. Siin nägi Kris viimast korda Päikesetõusu. Ohverdamas ennast, et päästa teisi. Katkisest aknast sisse langeva päikesekiire valgel läikis miski Krisi pilku püüdes. Päikesetõusu käekell. Mõranenud klaasiga ja ilma numbriteta. Rihm oli võitluse käigus katkenud. Kris surus kella endale kõvasti pihku ja lubas endale, et annab selle Maxile edasi. Ainsa mälestuse tema parimast sõbrast.  "Äkki tuleb ta veel tagasi, just nagu Bob," lootis Lily. "Päikesetõus polnud tavaline inimene. Ta ei saa nii lihtsalt surra." "Jah," vastas Kris äraolevalt ja võpatas iseenda mõtte peale. "Kui Päikesetõusu pole, kes siis mu ema eest hoolitseb?" Tegelikult olid nad läinud Maxi autot ära tooma. Lily sõitis lilleli

Angie oli krüpti üles seadnud valge linaga kaetud pika laua, justkui hakkaks pidulikuks sündmuseks ette valmistuma. Laua keskele sättis ta Sidi kokkukuivanud keha. Aukuvajunud silmade ja teravate näojoontega hall inimesekujuline moodustis sarnanes iidvanale muumiale. Kogu selle aja jooksul, mis laip krüptis ilma maha matmata oli vedelenud, ei ilmutanud see ühtegi roiskumise märki.  Omaette lauldes sättis Angie kadunukese keha kõrvale ritta kõik noad, mis tal köögist leida õnnestus. Mõni neist pidi ometi seda vintsket liha lõikama. Väga ettevaatlikult nüsis Angie laiba käsivarre küljest pisikese nahariba. Haavast ei voolanud tilkagi verd. Sidi keha oli täiesti kuiv nagu vahakuju, kuid erinevalt vahast oli seda palju raskem lõigata. *"Sind huultel ihkan mekkida, katki rebida, sind vihkan. Su naha alla ihkan, tükkeks rebida armastan..." Neid sõnu lauldes väreles Angie huulil õnnis naeratus. Eraldanud kehast järjekordse tükikese, võttis ta selle sõrmede vahele ja tõst

"Ma sain Emma käest teada, et üks vaim läks koos Maxiga lossist minema ja teine Juliaga," alustas Kris jutustamist. "Mul õnnestus Päikesetõusu käest välja uurida, et Max peitis ennast majas, kus ta oli kunagi elanud koos oma esimese eksnaisega. Tead, see koht on tõesti karuperse padrikus. Kui sinna ära surra, ei leia sind keegi enam üles. Sõitsin kohale, keset ööd, sest ma tundsin, et midagi on väga korrast ära, kui kummitused niimoodi ringi rändama hakkasid. Äkki mõjus peegli katki kukkumine, sest Julia ütles, et..." "Räägi asjast," segas Lily vahele. "Mis Päikesetõusuga juhtus?" "Enne ma pean jutustama, mis Maxiga juhtus, sest see kõik viis Päikesetõusu... Sa vist ei taha teada, mis Maxiga toimus?" Lily pööritas dramaatiliselt silmi ja vastas: "No räägi lõpuni, kui juba alustasid." "Ta oli seestunud," ütles Kris. "Tema esimene eksnaine ja see poomisnööriga lossivaim olid Maxi keha üle võtnud. Teda taheti sõna

Lily oli jõudnud Krisi oodates Ella lasteaeda viia, kasutades selle jaoks ühistransporti, sest kallis tulevane abikaasa oli minema läinud pere ainsa liiklusvahendiga. Lisaks jõudis Lily vihastada, mitu peatäit nutta, rahuneda, hakata asju kokku pakkima, plaanides mehe pikalt saata, asjad uuesti lahti pakkida ja teha umbes sadakond vastamata kõnet. Rasedus oli emotsionaalselt äärmiselt põnev periood. Kui lilleline buss lõpuks koduhoovi tagasi veeres, jooksis Lily lossitrepist alla, tahtes Krisi korralikult sõimata keset ööd ilma ettehoiatamata ärakadumise eest, kuid ta ei suutnud seda teha, kui nägi Krisi kohutavat välimust. Tema riided olid verised ja räbaldunud, juuksed salkus, nägu kahvatu ja silmis peegeldumas ehe õudus. Kui Kris Lily ümbert kinni haaras, oli tunda, kuidas ta üleni värises.  "Mis juhtus?" küsis Lily. "Kus sa olid? "Kallis, palun ära pahanda," sosistas Kris. "Ära pahanda... Ma pidin minema, sest Max oli teist korda suremas. J

Kuigi Lily oli korraldanud Julia külaskäigu pärast suure draama, ei andnud Krisi südametunnistus rahu ning ta hiilis õhtuse katlakütmise ajal Julia ukse taha. Koputamise peale ei vastanud keegi. Kris koputas uuesti. Ikka ei mingit vastust. Ust katsudes selgus, et see polnudki lukus. Tuba oli tühi ja segamini pööratud, nagu oleks keegi midagi paaniliselt otsitud. Kris käis läbi kõik teisedki ruumid, aga ei leidnud Juliat kusagilt. Kuhu ta küll minna võis? Ega ometi enda hinge saatanale ohverdama? Kris läks tagasi koju, tõmmates välisuksest sisse astudes pea õlgade vahele nagu peksasaanud koer. Ta kartis Lily käest pahandada saada. Õnneks oli naine vist juba magama jäänud. Lapseootus väsitas teda kohutavalt, muutis tigedaks nagu herilase ja emotsionaalsemaks kui seebiooperi kangelanna. Mitte, et Kris neid kunagi vabatahtlikult vaadanud oleks, aga Inglisilm vaatas ja Kris sattus tema juures elades paratamatult mõnda episoodi nägema. Ta esitas küsimusi, kommenteeris, saamata vähemalgi määr

Pildil kasutatud laulusõnad: Electricity https://g.co/kgs/hWP58h Legendaarne illusionist, osav taskuvaras ja ajaloo suurim eneseimetleja, imeline Max, seisis keset hädasti lammutamist vajava sara räpast kööki, paksu tolmu ja näriliste väljaheidete keskel, kandes sädeleva esinemiskostüümi asemel seljas koledaid haiglariideid.  Max käis selles majas viimati umbes kakskümmend aastat tagasi. Kõiki pindu katva kõntsakihi järgi otsustades polnud siin vahepeal elanud kedagi peale rottide ja hiirte. Samas majas alustas Max oma esimese elukaaslasega ilusat kooselu, täis õnne ja armastust, mida ei jätkunud kuigi kauaks. Maailma pea peale pööramine polnud juhtunut olematuks muutnud. Maja püsis endiselt sama koha peal ja surnuaed samuti.  Tema nimi oli Kelly. Tal polnud vanemaid ega teisi sugulasi. Ta oli lastekodulaps, just nagu kõik eksinud, aga Kelly polnud eksinu. See asjaolu häiris Sidi väga. Tema meelest pidid eksinud jääma puhtaverelisteks, pärandades oma võimeid edasi põlvest p

 "Mis mõttes läks ära?" Julia oli nii vihane, et ta oleks peaaegu Päikesetõusule kallale läinud, aga koera ähvardav urin hoidis teda tagasi.  "Max tahab natuke aega omaette olla," üritas Päikesetõus rahulikult seletada. "Ma tulin tegelikult vaatama, kas kassiga on kõik korras, Max palus..." "Kuhu ta läks?," küsis Julia, andmata Päikesetõusule võimalust rääkimiseks. "Kuhu? Ütle!" Päikesetõus laiutas nõutult käsi. "Ma ei saa öelda, sest muidu oled sa kohe seal." "Muidugi olen, sest alles kaks päeva tagasi oli Max surnud," vastas Julia. "Ma ei saa lasta tal sellisena üksi jääda. Ta vajab abi." "Mitte sinu abi..." lausus Päikesetõus vaikselt. "Ma ei tapnud teda meelega!" hüüdis Julia. Tema häälest oli kuulda hüsteeria noote. "See pidi olema kõigest etendus. Ta pidi olema surematu!" "Jah, ma tean," vastas Päikesetõus ja võttis vastupuikleva kassi endale sülle. Loomal oli t

*Peatükis on kasutatud Kaidi Kanguri luuletust "Deemonimana ". *"Tõuse, deemon! Kiiska silmad, heida leegid, musta kunsti kullaneedid. Vabane kehast, mis vangis on hoidnud, vangis on hoidnud ja jõudu tampinud. Sureta välja see inimmeel, kägista sõlme ta taltsutav keel. Silmade seest raiu oma tee. Tõuse, tõuse, tõuse! Deemon!" Viimast sõna kuuldavale tuues lõi Julia täiest jõust pistoda Maxile rindu, vaid paari millimeetri kaugusele südamest. Rohmaka, laudaust meenutava puutahvli külge käsi- ja jalgupidi seotud Max tõmbus korraks üleni kangeks ja vajus siis lõdvaks nagu kaltsunukk. Jääkülm sisetunne andis Juliale märku, et midagi oli teistmoodi. Tavaliselt Max niimoodi ära ei vajunud. Miski läks väga valesti. Julia kummardus Maxi kohale, püüdis leida elumärke, määris käed ja iseenda üleni verega ning taipas õudusega, et Max oli siitilmast lõplikult lahkunud. Tundus, nagu oleks deemon tõepoolest saabunud surematu illusionisti hinge teispoolsusesse viima.  Sellest, mis

Hommikul kell pool neli sai Päikesetõusu telgi eluaeg otsa. Telgikatusele tekkinud lomp vajutas hapraks kulunud riidesse augu ning Päikesetõus kaela langes värskendav sahmakas jääkülma vett. Bob ehmus ja hakkas haukuma, justkui oleks keegi tema peremeest rünnanud. Samas paistis koer ise vaevalt presendi alt välja ning takerdus rabeledes veel rohkem riide sisse. Hinnanud pilguga olukorda, korjas Päikesetõus kokku kõik eluks hädavajalikud asjad, pani koerale rihma kaela ning läks kirikusse peavarju otsima. Kuna laagripaik oli asunud kiriku taga, polnud teekond kuigi pikk.  Saali vahekäiku ääristasid mööda pingiridu roomavad ronitaimed. Aknad paistsid lopsakate lehtede tagant vaevu välja. Pühakoda sarnanes rohkem vihmametsale kui kirikule. Keset rohelist hämarust jalutas Angie lauldes ringi ja kooris apelsini. Koored viskas ta maha, justkui püüaks rada tähistada, et hiljem tuldud teed mööda tagasi minna. Sellises džunglis võis teekonna märgistamine olla üpris mõistlik tegevus.  "Päik

"Kris, ma imetlen sinu agarust, mõnikord ka ogarust..." lausus Erika,  ...aga sul pole täna tööpäev!" "Ma tean," vastas Kris närviliselt naeratades ning heitis enda ümber kahtlustavaid pilke, justkui võiks keegi pool tundi enne jäätisekohviku avamist nende vestlust pealt kuulda. "Ma tulin sinuga rääkima." "Kaotasid telefoni ära või?" Erikal olid käed-jalad tööd täis, sest vahelduseks laste sünnipäevadele oli peagi algamas ühe vanaproua juubeli tähistamine. Samal ajal, kui Erika laudade vahel ringi askeldas, kõndis Kris tema selja taga ning üritas vestlust arendada: "Vaata need kummitused lossis..." "Mis nendega on?" küsis Erika pilku lauanõudelt pööramata. "Nad kiusavad nüüd mu venda samuti," ütles Kris. "Venna elukaaslane ütles, et üks neist vaimudest vihkab mehi." Erika jäi keset saali seisma, taldrikuvirn ühes ja pihutäis nuge-kahvleid teises käes. "Elukaaslane?" küsis ta, uskumata oma kõr

Enne Erikale kaebuste edastamist oli mõistlik küsida, mida Max lossi põliselanikest arvas. Kris marssis julgelt venna valduses olevasse majapoolde, eeldades, et noorpaar on õhtuks juba üles ärganud. Magamistoa ukse taga ta siiski peatus, et viisakalt koputada. Krisile oli viimasel hetkel meelde tulnud, et väga ammusel ajal, kui nad veel Lily ja Maxiga pead-jalad koos elasid, lubas vend ta oma kätega surnuks kägistada, kui Kris peaks veel kord ette hoiatamata magamistuppa tormama.  Toast oli kuulda vandumist ja lohisevaid samme. Ukseavasse ilmus Maxi unine nägu. Kuna täna oli vaba õhtu, otsustas ta magada nii kaua kui vähegi võimalik. Kahjuks ei lasknud tüütu väikevend seda teha.  "Tere, kas teil ka kummitab?" küsis Kris ilma kutset ootamata tuppa trügides. Julia istus keset põrandale laotud küünlaid, ouija laud laiali laotatud. Peegli peal rippus voodilina ning kassi polnud kusagil näha.  "Ma panin kassi vetsu kinni. Vaimudega suhtlemise ajal ei tohi koduloomad toas olla

Rotipoiss märkas jänese surnukeha tõstes midagi kummalist: looma silmadest ja kõrvadest voolasid välja tumepruunid nired. Hüübinud veri. See jänku küll vanadusse ei surnud. Mähkinud loomakese tema pesa vooderduseks olnud teki sisse, õigemini sellesse, mis teravatest hammastest veel puutumata oli jäänud, läks Rotipoiss õue Anitat otsima. Tüdruk mängis liivakastis ning mattis omaette lauldes maha väikest kaisukaru. Kuna teisi lapsi õues polnud, sai Rotipoiss võimaluse tüdrukuga omavahel vestlemiseks.  "Anita, kas sa olid oma jänese peale pahane?" küsis ta. Tüdruk ei vastanud ja põrnitses liiva sisse kaevatud auku, nagu näeks seal midagi eriti põnevat. Rotipoiss võttis kaisukaru liivahauast välja ning vaatas selle nägu. Täiesti ära näritud. Karust oli saanud ilma nina ja silmadeta peletis. Seda mänguasja hoidis tüdruk igal ööl enda kaisus juba titepõlvest saati. Kuidagi õnnestus jänesel ikkagi karu kätte saada ja pooleldi nahka pista. "Anita, ma saan aru, et sul oli halb tu