Artist ja Ööliblikas

„Püha jumal!“ hüüdis Lily, kui šoppamisretkelt tagasi jõudnud Krisi nägi. „Sa näed välja nagu litritünni kukkunud papagoi!“ „Vana hea Kris,“ ohkas Max õnnelikult. „Nii hea on sind jälle endises säras näha.“ Kris säras tõepoolest. Ta oli suutnud leida kõige kirevamad, maitsetumad ja simipimestavalt ebasobivate värvikombinatsioonidega rõivad. Piksi plaksutas käsi ja huilgas vaimustunult. Talle meeldisid värvilised hilbud. Tüdruk oli Krisi äraoleku ajal omastanud ühe tema suleboadest ja käis nüüd ringi nagu kabareetantsija, sulerada järel. „Palun hoia seda ilusti,“ ütles Kris ennast vägisi rahulikuks sundides. Ta vihkas seda, kui teised tema asju puutusid. Samas ei tahtnud Kris lapse peale  häält tõsta. Tüdruk noogutas agaralt ning viskas suleboa kuumale pliidirauale.  Kris tegi valuliku grimassi, justkui oleks teda ennast kõrvetatud. „Hea küll, jäta siis endale,“ ohkas ta. „Aga palun kustuta see nüüd ära. Ei, mitte nii... Lihtsalt võta see pliidi pealt ja anna siia. N

Rotipoiss silmitses uhkusega paari päeva jooksul kogutud kollektsiooni ilusatest asjadest. Ta oli lahtise põrandalaua alla ritta ladunud teelusikad, mille vartele olid graveeritud keerulised mustrid, Krisilt varastatud vile, pisikese pealuu, räbaldunud kaantega märkmiku ning hõbedast sigarikarbi, mille sees olid kellegi hambad ja üks sõrmus. Kõige viimasena asetas Rotipoiss peidukasse nende tubade võtmed, mida ta polnud veel avada jõudnud. „Rotipoiss!“  Laps võpatas Esme häält kuuldes, sulges kiiresti peidukoha ja valgus rottidena laiali, jättes endast maha ainult särgi ja paari aluspükse. Tal polnud vähimatki tahtmist kuulata Esme loenguid sellest, kuidas tänamatu poisirakats päevad otsa kusagil ringi hulgub ja vaest vanainimest ei aita. Rotipoisil oli tähtsamatki teha. Pärastlõunal ärgates katsus Max esimese asjana üle oma taskud. Möödunud ööl aset leidnud sündmused polnudki unenägu. Taskud olid tõesti rahatähti täis. Max ning ajas ennast vaevaliselt jalule. Pea käis ringi, nagu ole

„Mul on üks plaan, aga selle teostamiseks on sinu abi vaja,“ ütles Max kohe, kui Lily oli  päevaunest üles ärganud. Lapsed magasid ja majas valitses õnnis vaikus.  „Lähed ja müüd ennast ravimitööstusele?“ küsis Lily uniselt silmi hõõrudes ja haigutas laialt. Terve päeva kestnud mürgel ei lasknud tal hästi välja puhata.  „Pole paha mõte,“ arvas Max. „Tõenäoliselt ei sureks ma nii kiiresti kui teised katsealused. Aga tegelikult mõtlesin kasiinosse minna.“ Lily puhkes südamest naerma. „Sul pole ju midagi maha mängida!“ „Ütleme nii, et midagi on,“ sõnas Max pisut ebakindlal toonil. „Kavatsed oma nööbid ruletilauale panna?“ küsis Lily, olles Maxi trikkidega juba tuttav. „Seda ka,“ vastas Max. „Aga mul oleks vaja kedagi, kes teiste mängijate tähelepanu hajutaks. Sind.“ „Võtan samal ajal riided seljast, kui sina puhta töö teed?“ Lily silmis sähvis õrritav säde. Ta teadis väga hästi, et Max ei sallinud seda, kui võõrad mehed Lily kurvikat keha vahtisid. „Ee... Äkki saaks nii, et midagi jääks i

Lily seisis köögis pliidi ääres ja tõstis lastele piimasuppi kaussidesse. Kuigi hommikusöögist oli alles jäänud potitäis liha, ei saanud ta seda lastele pakkuda. Piksi luristas supileent üle kausi serva ja viskas sööginõu vastu seina kildudeks. Tundus, et keegi polnud tüdrukule lauakombeid õpetanud või ei tahtnud ta ise õppust võtta. Rotipoiss sõi kõigist hoiatustest hoolimata liha otse potist ja teda ei tundunud huvitavat, kelle küljest see pärines. Toimuvat vaikides pealt vaadanud Max ootas, kuni lapsed söömise lõpetasid ja nad Lily'ga kööki kahekesi jäid. „Kuidas sa aru said, et Red on ohtlik?“ küsis ta. „Esiteks oli tema pakutud toit imeliku maitsega,“ vastas Lily. „Ma ei teagi, miks ta seda meil seda süüa lasi. Võib-olla tahtis oma kokaoskustega hoobelda. Teiseks vihjas Red oma välimuse perioodilisele muutumisele ja mul tekkis seos eile öösel paistnud täiskuuga." „Vampiirid on samuti kannibalid,“ ütles Max nii vaikselt, et ainult Lily seda kuulis. „Selle pärast sa inimes

Hommik saabus liiga vara. Maxile tundus, et ta oli alles äsja uinunud, kui Piksi kargles juba mööda koridori ja huilgas nagu metsloom. Endamisi kahetsedes, et oli selle ahviplika üldse kunagi toast välja lasknud, ajas Max ennast jalule ja hakkas riietuma. Tuba oli jääkülm. Vaevalt see pime vanamutt kütta suutis ja Kris ei saanud voodistki püsti. Lily magas sügavat päevaund nagu vampiirile kohane. Järelikult oli tema, Max, soojuse ja kõige muu eest vastutav isik. Kas sellist teatrit ma endale tahtsingi? mõtles Max edasi-tagasi karglevast ahvitüdrukust mööda põigates. Etendusi jagus igasse päeva, kuid publikut ja raha polnud.  Piksi hüppas talle selga ja klammerdus kõvasti kaela ümber.  „Lõpeta, sa teed mulle haiget!“ keelas Max. „Väljas on külm. Sa pead endale midagi selga panema, kui tahad õue kaasa tulla.“ Piksi laiutas nõutult käsi. Tal polnud midagi soojemat selga panna. Max palus tal oodata ning tuli varsti tagasi Redile kuulunud mantliga. Tüdruk kadus alguses selle sisse ära, aga

„Lily,“ sosistas Max.  Vampiiritar ei liigutanud oimugi. Kell oli juba üle südaöö, aga Lily magas endiselt. Päeval oli ahvitüdruk Piksi mürgeldanud nii, et laest langes krohvi alla ja päevinäinud põrandalauad ähvardasid järgi anda, kuid Lily´t see ei häirinud. Max käis mitu korda kontrollimas, kas naine ikka hingab veel. Nüüd hakkas ta juba tõsiselt muretsema. „Ma tõin sulle süüa ja suitsu,“ ütles Max natuke valjemini. Plekist kruusis loksus värske veri, mille Max oli oma randmest välja nõristanud, sest noahaavad paranesid tunduvalt kiiremini kui Lily hambajäljed. Ta torkas topsi naisele nina alla ja ennäe imet – Lily silmalaud hakkasid värelema. Max tõstis kruusi naise huultele ning lasi tal juua. „Jumal küll, ma vihkan jahtunud verd,“ oigas Lily. „Kus suitsud on?“ Max tõmbas ukse kinni, et sigaretiving teistesse tubadesse ei tungiks, ja andis Lily´le suitsupaki. Pannud sigareti põlema, märkas vampiiritar, et ümberringi on harjumatult vaikne. „Kas lapsed magavad?“ küsis ta. „Kas me sa

Palavik hakkas taanduma, aga Kris polnud ikka veel teadvusele tulnud. Max oli tema tuppa raadio viinud, et vennal poleks igav üksinda voodis vedeleda, kuid Esme sõnul vajas Kris rahu ja vaikust nii füüsilise kui vaimse tervise pärast. Ta jootis haigele liitrite kaupa vett sisse, mis näis hetkega aurustuvat, sest haigel polnud kordagi tekkinud vajadust tualetti minna, ning jahutas teda oma jääkülmade kätega.  Tundes ennast üleliigsena, läks Max majaümbrusega tutvuma. Nad ei saanud igavesti elada Redi toiduvarudest, millest suurem osa oli söögikõlbmatu inimeseliha. Lisaks olid Lily´l juba eelmisel õhtul sigaretid otsa saanud ning suitsunälg muutis vampiiritari väljakannatamatult tigedaks. Max lootis kogu südamest, et nad pole sattunud kolkakülla, kus lähima poeni jõudmiseks tuleks jalgsi läbida kahe päeva teekond.  Aknast välja visatud riided vedelesid ikka veel härmatanud murul. Need olid määrdunud ja märjad. Väljas oli külm, kuid sooje kehakateid polnud kusagilt võtta. Tõmmanud pluusi

Plahvatanud koletise jäänuste hais oli kohutav. Sodihunnik, mis Redist järele oli jäänud, lehkas nagu kuumal suvepäeval mädanev laip. Rõveda kuhja otsas lebav Kris hingas vaevumärgatavalt. Tema jäsemed olid ebaloomuliku nurga alla väänatud ja kehal punetasid sügavad haavad. „Me peaksime kiirabi kutsuma,“ arvas Lily.  Max vaatas naist nagu peast põrunut. „Millega sa seda kõike siin seletada mõtled?“ küsis ta. „Pealegi pole meil telefoni, millega abi kutsuda.“ „Mida sa siis teha kavatsed? Lased Krisil ära surra?“ ahastas Lily. Nii tõsiste vigastustega oli imekspandav, et Kris üldse ellu jäi. „Ta on tugev ja saab hakkama,“ vastas Max. „Palun too vett.“ Lily naasis varsti koos veekruusi ja paari käterätiga. „Sina jää Krisi juurde," ütles ta. "Ma lähen ja vaatan, kas siin majas elab veel kedagi." „Kui sa kuskilt telefoni leiad, siis ära kutsu kiirabi,“ vastas Max. „Nad tahavad meie nimesid teada ja...“ „Jajah,“ viskas Lily üle õla ning jooksis koridori. Ta koputas läbi kõik

Koputus uksele pani Lily võpatades ärkama. Ta haaras relva kindlamalt kätte. „Lily, mina olen!“ hüüdis Kris ukse tagant. Vampiiritar tõusis toolilt püsti, revolver endiselt käes, ja avas ukse. Tema suureks meelehärmiks polnud Kris üksi. Koridoris seisis Red, nägu säramas nagu täiskuu. Võõrustaja kutsus külalisi hommikusöögile.  „Tänan, aga mul pole kõht tühi,“ vastas Lily ja lasi relvatorul aeglaselt alla vajuda. „Max, süüa antakse!“ hüüdis ta, toksates magajat saapaninaga roietesse. Max pomises läbi une midagi arusaamatut ja keeras ennast külili. Tundus, et tal oli kavatsus kõik magamata ööd ühe korraga järgi magada. „Tal pole isu,“ teatas Lily ja istus tagasi toolile. "Me jääme siia." Kris niheles ebalevalt Redi kõrval, silmis paluv pilk. Küllap polnud kiirnuudlid tema lõppematut nälga kustutada suutnud. Olles kahevahel, püüdis Lily otsusele jõuda, kelle juurde ta jääma peaks. Redi ülilahke olek tundus ohtlik ja lihtsameelne Kris vajas pidevat järelevalvet. Samas ei tahtnud

„Miks sa ei maga?“ küsis Lily. Valvamine oli muutunud tüütavaks ja ning suitsunälg pani käed värisema. Nagu lubatud, jättis Lily viimase sigareti Krisile, aga sedasi süldi kombel võdisedes võis kogemata mööda tulistada. Kris tõstis pea joonistusploki kohalt. „Minuga räägid või?“ Ta oli ennast sisse seadnud kardina taha aknalauale ning joonistas kuuvalgel. Nii kummaline, kui see ka polnud, valitses akna taga öö, kuigi lennujaamas viibimise ajal oli Kris näinud tõusva päikese esimesi kiiri. „Ei, ma küsin endalt, miks ma ei maga. Muidugi sinuga!“ vastas Lily poolsosinal, tahtmata valjusti norskavat Maxi äratada. Mõttes lisas Lily: Kui Max kohe norskamist ei lõpeta, lasen ma endale kuuli pähe. Kris pani paberi ja pliiatsi käest ning läks Maxi juurde. Ta asetas käe mehe laubale, hoidis mõne sekundi ja norskamine lakkas.  „Kuidas sa seda tegid?“ küsis Lily.  Kris kehitas õlgu. „Ma ei tea, kuid see on alati mõjunud,“ vastas ta. „Aga kuuli pähe laskmine poleks sind aidanud, sest sa oled vampii

Kris vaatas huviga, kuidas Lily lennujaama puhvetis kurgivõileiba näksis, ja kommenteeris: „Ma ei teadnudki, et vampiirid midagi peale vere söövad.“ Vampiiritar naeris valjusti, nagu oleks Kris midagi väga vaimukat öelnud ja virutas talle laua all saapaninaga vastu säärekonti. „Ma olen kõigist eripäradest hoolimata inimene nagu sinagi,“ ütles Lily mesimagusa häälega, silmis välkumas viha Krisi suutmatuse pärast avalikus kohas enda keelt talitseda. „Lily, harju sellega,“ lohutas Max, pühkides suunurgast hamburgerikastet. „Kris ongi selline pläralõug kes kõigepealt ütleb ja alles siis mõtleb.“ „Kummaline, et te nii kaua elus püsinud olete,“ pomises Lily vaevukuuldavalt ja nokkis välja dekolteesse pudenenud leivapuru, tõmmates sellega enda peale kõigi puhvetis viibivate meeste ja mõne üksiku naise pilgud. „Kas sa teed seda meelega?“ küsis Max vaikselt. Ta tundus olevat millegi pärast pahane. „Kas sa oled armukade?“ küsis Lily vastu. „Nii kena sinust.“ „Asi pole selles,“ sõnas Max. „Etendu

Koht, kuhu lennuk viimaks maandus, sarnanes rohkem laadaplatsile kui lennuväljale. Maandumisraja servad olid rahvast täis. Siin võis näha akrobaate, tõrvikutega vehkivaid tantsijaid, tänavakaubitsejaid ja palju teisi värvilisi tegelasi. Mõni sõitis hobuse seljas ning ühel oli kaasas keti külge aheldatud tiiger. Nad kõik proovisid pahaaimamatuid turiste enda juurde meelitada ja lubasid ülisoodsa tasu eest midagi enneolematut näidata. „Mida iganes sa soovid. Mida iganes sa ihaldad. Meie anname sulle kõike!“ lubas plakat, mida hoidsid kõrgel pea kohal kaks napis riietuses noort naisterahvast. Mõlemal neiu nahka katsid kuldsed soomused. Neil olid kitsaste pupillidega kollased silmad ja kitsaid huuli limpsisid kaheharuliste otstega ussikeeled. Eksinuid liikus viimasel ajal üha rohkem inimeste hulgas ringi. Nad püüdsid jätta muljet, nagu oleks nende ebatavaline välimus ja paranormaalsed võimed kõigest näitemäng. Max teadis seda kõike, sest ta oli samuti eksinu. Lily hoidis end Maxi lähedus

Lend oli kestnud väga kaua. Vähemalt Maxile tundus nii. Ta toetas pea vastu pisikese akna ette tõmmatud rulood ja püüdis alla suruda tungivat vajadust tualetti külastada, sest Lily oli tema õla najale tukkuma jäänud ja Max ei tahtnud naise und häirida. See oli täiesti hullumeelne, kuidas nad suvalisi paberitükke passide asemel esitades turvakontrollist läbi lipsasid! Kui Max oma „dokumente“ näitas, läks kõik plaanipäraselt. Lily puhul asjad nii hästi ei sujunud. Range välimusega mees piidles läbi paksude prilliklaaside kordamööda Lily´t ja „dokumenti“. Miski ei klappinud, aga ta ei suutnud mõista, mis täpselt. „Me abiellusime äsja. Võib-olla pole kõiki andmed teie süsteemis veel uuendatud,“ sekkus Max, puurides pilguga ametniku umbusklikesse silmadesse. Priliklaasid muutusid häguseks ja ametnik pidi need eest võtma, et üldse midagi näha. Ta andis võltsdokumendi Lily'le tagasi ja hakkas hajameelselt prille puhastama. Kõik, kes soovisid, said rahulikult edasi minna, sest turvavärava

Hotelli juurde jõudes ootas Maxi ja Lily't ees ebameeldiv üllatus. Maja akendest paiskusid välja leegid ja suitsupilved. Päike oli iga hetk tõusmas ning Lily'l polnud kusagile varju minna. Omaette tulist kurja vandudes trügis Max telefoniga pilte klõpsivate ja tulekahju filmivate uudishimulike vahelt maja ees seisva betoonist valatud lillepoti juurde. Lapsepõlves olid nad Krisiga peitnud sellistesse kohtadesse toavõtit, kui ühel oli tarvis teise äraoleku ajal kusagile minna. Sobranud natuke aega lömastatud lillede ja vesise mulla sees, leidis ta võtme asemel minigrip kilekoti, millest paistis valge sedelike. Paberile oli kõverate ja pisut nurgeliste tähtedega kirjutatud: LENNUJAAM.  Lily kössitas tuletõrjeauto veepaagi varjus,  mantel üle pea tõmmatud. Kui Max tagasi tuli, lahkusid nad jooksujalu ja jõudsid silmist kaduda vahetult enne ajakirjanike saabumist.  Lily'l ja Maxil polnud õrna aimugi, kus lennujaam asus. Õnneks teadis taksojuht väga hästi, kuhu äraeksinud hulkure

https://youtu.be/r21Qza6vadU „Meil ei saa kaardiga maksata,“ sõnas leti taga seisev turske baarmen. "Sularaha on?"  Max piidles teenindajat mõnda aega ja hakkas siis ohates taskutest münte otsima. Selle mehe peal ei saanud mentalismi rakendada. Tegemist oli elunäinud tüübiga, kes tõstis kõik petturid ja tülinorijad vasaku käe väikese sõrmega ukse taha. Baarmen võttis raha vastu, mühatas midagi ja valas veeplekilisse klaasi natuke viskit. „Kas sina pääsesidki selle Cthulhu küüsist?“ küsis üks habetanud mees Maxi vasaku kõrva ääres. Päss kügeles kipaka baaripuki otsas, nina ees liisumas poolik õllekruus. „Millise Cthulhu?“ küsis Max teadmatust teeseldes. Sedasi kutsuti elukat siis rahva hulgas. Tõepoolest, suurt kombitsatega limukat võis võrrelda koletisega ammusurnud kirjaniku raamatutest.  „Selle Cthulhu, kes meie linna lähedal ühes külas paarkümmend inimest elusast peast nahka pani!" kraaksatas vanamees ja rüüpas tubli sõõmu õllekruusist, et jutt paremini edasi veereks.