248. Kõigel on oma aeg

"Siin pole enam midagi teha," vangutas Doktor pead. "Iga asi kulub ja vajab hooldamist. Jim pole kõigi nende aastate jooksul kordagi minu juures ülevaatusel käinud. Isegi ilma kukkumiseta olnuks vaid aja küsimus, millal see juhtub."

"Kas ta..." Kris keeldus uskumast, et Jimi polnud enam. Keegi, kes oli nii tugev, ei saanud hukkuda õnnetuses, mis Krisile vähimatki viga ei teinud. 

"Kõigel on oma aeg," ütles Doktor külmavereliselt, nagu olnuks tegemist mahakantud auto, mitte inimolendiga. Võis Jimi ikka inimolendiks nimetada?

"Kõik, keda ma armastan, surevad," sosistas Kris rohkem iseendale. Lapsed olid veel elus. Hoolimata sellest, et ta neid väga palju armastas. Tegelikult oleks ta pidanud praegu oma laste juures viibima selle asemel, et leinata läbipõlenud robotit. 

Toast väljunud Max jäi seisma ega osanud midagi öelda. Ta tuli kõigest vett jooma ega teadnud, mis vahepeal juhtus. 

"Ei olnud nii, nagu sa arvad," ütles Kris, tajudes mõtteid kuuldes Maxi kohalolu.

"Õhulaev kukkus alla."

Max niheles kohmetult. Jälle üks laev läks. Vanamees hukkus, aga Kris? Ta tundus avarii üleelanu kohta üsna heas seisus olevat."Sa ise jäid terveks?" küsis Max.

"Jah. Rangluu, mis mul enne katki oli, paranes kukkumise ajal imeväel. Halleluuja," vastas Kris nägu venna eest peites. Sarkasm aitas pisaraid tagasi hoida. Doktor oli delikaatselt lahkunud. Nad jäid kolmekesi: Kris, Max ja läbikärsanud mootoriga laip. 

"Selline saatus ootab kunagi mind samuti," sõnas Max mõtlikult Jimi silmitsedes. Kris ei vastanud, ainult luristas nina. 

"Päikesetõus käis siin," jätkas Max, püüdes venna mõtteid kaotusvalult eemale juhtida.

"Mis ta tahtis?" küsis Kris. "Tuli lepitust otsima?"

Max noogutas. "Ta rääkis kogu loost oma versiooni."

Kris tõstis pea ja pühkis nägu varrukaga. Praegu oleks hädasti vaja läinud Marvinit ja tema kaltse. "Nii?" 

"Julia olevat asju valesti mõistnud," jätkas Max. "Päikesetõus väitis, et tema suhtus Juliasse nagu hoolealusesse, ei midagi enamat. Tüdruk armus ära..." Max pani tühja tassi käest. Janu polnud enam.

Krisil läks natuke aega, enne kui öeldu talle kohale jõudis. "Oh jumal... Vaene Julia."

Max noogutas ja küsis arglikult: "Kris, kas sa... räägiksid temaga?"

Krisi silmad venisid suurteks ja ümmargusteks. "Mina?"

"No ma ei saa Juliat vastu tema tahtmist tagasi võtta. Päikesetõus ei taha teda ka," seletas Max. "Äkki vestlete ja lased Julial enda juures taastuda..."

Selline jutt ajas Krisi tõsiselt vihale. "Max, sa räägid oma lapse emast, mitte kassipojast, keda ära anda tahetakse."

"Ei ole enam last!" hüüdis Max. Vennad jäid ehmunult teineteisele otsa vahtima. Maxil polnud plaanis seda öelda. Mitte praegu.

"Mis mõttes?" küsis Kris.

"Otseses mõttes," vastas Max vaikselt. Ta võttis nurgast tabureti ja istus Krisi kõrvale. "Nurisünnitus oli," täpsustas ta. "Eile. Siis, kui ma pildituna opilaual olin."

Neid sõnu oli nii raske välja öelda. Veel raskem oli mõelda, et Julia pidi selle kõik ilma temata läbi tegema. Loodetavasti suutis Päikesetõus olukorda mingil määral leevendada.

"Oled nüüd õnnelik?" küsis Kris temale mitteomase kalkusega.

"Ei," vastas Max. "Kas peaksin olema?"

Kris kehitas õlgu. "Sinu jaoks lahendas see päris mitu probleemi."

Nii julma suhtumist Max oodata ei osanud. "Kris, ma olin selle lapse isa. Tänan kaastunde ja toetuse eest."

"Olid..." nõustus Kris ja käratas äkki: "Mis kuradi pärast sa siis Julia juures pole? Kas siin istumine ja mulle oma õnnetu elu kurtmine aitab teda kuidagi?"

"Ma..." Max otsis sõnu, kuid ei leidnud ühtegi mõistlikku põhjendust. "Ma ei tea," ütles ta viimaks. 

Jim lamas rahulikult voodil ja oli elutuks tunnistajaks tülile, mille põhjust justkui polnudki. Kaks leina ei mahtunud korraga ühte tuppa. 

"Kas tulen koos sinuga?" küsis Kris. Viha oli lahtunud sama kiiresti kui tekkis.

"Aga sul on ju Jim," vastas Max. "Su lapsed ootavad."

"Jimi pole enam," vastas Kris. "Lastel on terve kari inimesi ümber. Saavad hommikuni ilma minuta hakkama."

Tegelikult polnud Kris sugugi kindel, kas nad ikka saavad hakkama. Aga Julia oli samuti tema laps. Mis siis, et kasulaps. Ta oli seda tüdrukut sünnist saati kasvatanud. 

Pealegi asus Päikesetõusu paradiisiaed, nagu kohalikud seda nimetasid, suhteliselt lähedal. 

"Aitäh," ütles Max ning läks tagasi tuppa, üleriideid otsima. Pimedus hakkas akna taga tasapisi hajuma. Alles oli pärastlõuna ja juba saabus uus hommik. Kris tõusis toolilt, lasi Jimi käest lahti ja läks Doktorit otsima, et paluda tal lahkunut valvata. Taaskord ootas ees matuse korraldamine.