249. Iga lõpp on millegi uue algus

"Nii et tsirkusega on siis lõplikult ühel pool?" 

Erika küsis seda nii, nagu oleks tsirkuse olemasolu kõige olulisem asi maailmas. Tegelikult oligi. Ta kaotas oma naise, lapse ja parima sõbra. Nüüd polnud tsirkust ka, sest kõigi elu oli ühe korraga musta auku kukkunud.

"Mingil moel tahaks ikka etendusi edasi anda," pomises Max kõhklevalt. "Aga mitte praegu."

Erika surus sigaretikoni tuhatoosi põhja laiaks ning küsis:

"No kas me ehitame siis uue õhulaeva valmis või ei?"

"Kusagil on vaja elada," vastas Max. "Järelikult ehitame."

"Millestki on vaja elada," jätkas Erika arutlust. "Järelikult esineme."

Max jäi üllatunult vestluskaaslase nägu põrnitsema. "Sina ka esined? Tsirkuses?"

"Olen esinenud ja saaksin hakkama," kinnitas Erika. "Ära muretse, ma ei kandideeri akrobaadiks. Köis läheks minu all katki ja rõngasse jääksin ma kinni."

Max hakkas naerma, unustades hetkeks argimured. "Küll ma sulle tegevust leian," lubas ta suuremeelselt.

Elu oli pea peale pööratud, kuid miski püsis ikka endisena. Lapsed kasvasid endistviisi ning Inglisilm paanitses läheneva sügise pärast. Selleks, et nad koolis õppida saaksid, oli tarvis linna kolida. Õnneks polnud see kuigi keeruline. Õhulaevale oli tarvis leida sobiv parkimiskoht, linnale võimalikult lähedal. 

Kuid siiski, lastel oli vaja midagi korralikku selga panna ja koolis nõuti igasuguseid imelikke asju, mida hammasrataste ja kruvide eest hankida ei saanud. Inglisilm pidi kiiremas korras tööle minema. Tsirkuses kaasa lüüa ta enam ei soovinud. Koolis käivate lastega pere ei saanud endale lubada tsirkuselaevaga mööda maailma ringi lendamis ja tsirkuseartisti sissetulek oli liiga kaootiline

Kuuldavasti otsis Doktor endale abilist, kes oskaks inimeste sisse käivaid keerulisi mehhanisme valmistada. Inglisilma jaoks kõlad see põneva väljakutsena.

Kõige pisem laps Agnes oli nii ära metsistunud, et teda ei saanud lastehoidu viia. Õnneks ei nurisenud Jack lapsehoidmise üle. Ta oli õnnelik ükskõik mida tehes, mis Inglisilma õnnelikuks tegi.

Kõige imelisem hetk Jacki elus oli siis, kui nad koos Inglisilmaga viimase alles jäänud unepiraadi maha nottisid. Tänuks abi eest võttis Inglisilm poisi oma uueks meheks. Varem oli Jack olnud midagi orja ja lemmiklooma vahepealset. Nüüd olid nad peaaegu võrdsed.

Rotipoisi mälestus polnud Inglisilma südamest kustunud, aga elu läks edasi ja tuli leppida olemasolevaga. Vähemalt oli prussakapoiss sõnakuulelik, truu ja üdini aus.

Kris võitles vapralt argipäevarindel edasi. Lapsed aitasid tal ennast vajalikuna tunda. Oli keegi, kelle nimel pingutada. 

"Tsirkus?" küsis ta Maxi plaanidest kuuldes. "Kas sa ära ei väsi? Terve elu juba kulisside taga magatud ja dekoratsioonide otsas söödud."

"Mida sa siis tegema hakkad?" küsis Max. "Mis tööd sa teeksid?"

"Ma ei tea," vastas Kris õlgu kehitades. Ta mõtles natuke. "Hakkan portselanitöökojas lauanõudele jänkusid ja lillekesi maalima?"

"Enne esimese tööpäeva lõppu viskaksid sa kõik nõud kildudeks," ennustas Max. "Sa ju ei suuda üht ja sama asja korduvalt joonistada. Liinitöö pole sinu jaoks."

"Las ma vähemalt proovin," arvas Kris. "Nii kaua, kuni laev valmis saab."

"Ja lapsed?" küsis Max? "Hakkavad koos sinuga taldrikutele joonistama?"

"Hakkavad lastehoius käima," vastas Kris. "Linnas on üks sedasorti asutus. Tundub päris tore koht olevat."

Max ei olnud nii optimistlik. "Mida nad sinu laste omapärade kohta arvaksid?"

"Max, see on linn. Seal leidub igasuguseid lapsi. Nad saavad hakkama. Isegi Inglisilma mõrtsuklapsed saavad koolis ja lasteaias hakkama."

"Mõrtsuklapsed," kordas Max omaette muiates."Kui sa nii soovid, siis olgu. Tundub, et me jääme Erikaga kahekesi tsirkusesse."

"Erika tuleb tsirkusesse?" ei uskunud Kris oma kõrvu.

"Ta väitis, et on varemgi seda tööd teinud," vastas Max. "Las ta proovib. Vähemalt ei logise siis tsirkuses enam ükski kruvi ega kriuksu ükski uksehing. Erika teeb kõik korda."

Marvin oli märkamatult jõudnud rättidest kokku seotud nööri Maxi jalgade ümber mässida. Palju ei puudunud, et Max oleks käpuli kukkunud. 

"Tulevane lavatäht," kommenteeris Kris, samal ajal kui Max võimalikult lapsesõbralike sõnadega vandudes ennast lahti harutas. Tema käed peatusid keset tegevust. "Mis sa just ütlesid?"

"Et Marvin on tulevane lavatäht," vastas Kris, hakates Maxi üllatunud näoilmet nähes temale ainuomasel moel hüsteeriliselt naerma. "Me tuleme," ütles Kris, kui oli naermise lõpetanud. "Ma ei saa sind ja Erikat hätta jätta. Pealegi ei mahuks Erika läbi põleva rõnga."

Mis sai Juliast? 

Tüdruk leppis Maxiga ära, aga lavale minna ta enam ei tahtnud ja tervis polekski seda võimaldanud. Katkise hingega neiu istus Päikesetõusu häärberi kaugeimas toanurgas, segas vahet pidamata ennustuskaarte ja ümises omaette lastelaulukest. Ta vastas, kui temaga räägiti. Mõnikord õnnestus temaga isegi pikemalt vestelda. Kuid ta tõusis üles vaid sööma minekuks ja tualeti kasutamiseks. Ülejäänud päevad möödusid majaseinte vahel.

Max elas Päikesetõusu juures, sest ta ei saanud Juliat külma ja hõredasse telki viia. Iga päev otsis Max märke Julia tervise paranemisest. Taastumine tõepoolest toimus, aga väga aeglaselt. Tõenäoliselt ei muutunud Julia enam kunagi endiseks.

"Päikesetõus, ära saa valesti aru," ütles Max, "aga kõik naised, kes on sinuga mingil moel seotud, lähevad varem või hiljem hulluks."

"Enda teada pole ma sellele kaasa aidanud," vastas Päikesetõus. "Kokkusattumus, ei muud."

"Ju siis," nõustus Max. Süüdistamine ei aidanud kedagi ja aega tagasi pöörata enam ei saanud, sest Päikesetõus hoidis võlukella oma randme peal nii ööl kui päeval.

Regina oli loobunud tsirkuses esinemise unistusest. Ta hakkas hoopiski piloodiks, sest piraatide õhulaeval elades tuli tal sageli roolist haarata, et purjus meeskonnaliikmed avariid ei põhjustaks. 

Kõik ei läinud siiski nii sujuvalt kui ta lootis. Üsna pea pärast uue ametiga alustamist sattus Regina raskesse õnnetusse. Tüdruk jäi ellu, kuid mitmekümne roti asemel oli pärast Doktori käe alt läbikäimist tema kehas alles vaid üks, kes usinalt jooksuratast ringi ajas. Aeg-ajalt tuli ta välja vahetada liigikaaslase vastu, võimaldades tööd teinud loomakesele puhke- ja söögipause. Reginast sai mehhaanilise rotisüdamega lendur.

Samal ajal olid maailmas, millest meie kangelased rohkem kui aasta tagasi põgenesid, saanud otsa kõik söögikõlbulikud laibad. Surnud tekkis loomulikult iga päev juurde, aga neid hoiti Angie ja tema näljaste lillede eest varjul. Angie't kardeti ja üritati erineval moel tappa, kuid visa hingega naisterahval õnnestus alati mingil moel pääseda.

Ühel hommikul ärgates tabas teda selgushetk. Mälestusid tulvasid aju hämaratest soppidest välja, just nagu paisu tagant. 

"Mul on poeg," ütles Angie. "Mul on poeg!" kordas ta valjemalt ja asus teele, lilled madudena kannul siuglemas. Maailmade vahelised piirid teda kinni ei hoidnud.