255. Kris ja Robin

Enne kui Maxi ja Reginaga jätkame, räägiks lõpuni Krisi ja Robini ehk Kristofer-Robini, nagu Erika neid kahte naljatamisi kutsus, loo, mis tasapisi kooselu ja pulmadeni viis. Nii mõnedki saladused jõudsid avalikuks tulla.

Muide, Robin vastas Erika naljale alati nii: "Vaata, et jäneseurgu kinni ei jää, karupoeg Puhh."

***

Kohvik sai seintele terve loomaaia. Mitte sellise nagu laste mängumaadel. Palju realistlikuma. Neid loomi vaadates tekkis vastupandamatu soov silitada kohevat karva, kuid sõrmed puutusid ainult külma seina. Klientide arv suurenes ainuüksi seinamaalingute pärast. Kõik tahtsid näha neid imelisi pilte, mis mõjusid ühtaegu kütkestavate ja hirmutavatena, sest rahumeelsete rohusööjate hulgas leidus ka kiskjaid. Näiteks luuras ühes hämaramas nurgas hall hunt, kuu pea kohal säramas. Seal armastati istuda õhtuti, sest akende taga rippuv pimedusekardin lisas kohviku interjöörile salapära. 

Kuna Kris töö eest raha ei soovinud, hakkas Robin hoolitsema selle eest, et Krisi pere iga päev söönuks saaks. Robinist sai lossis igapäevane külaline. Üsna pea oli ta palju enamat kui lihtsalt külaline. 

Enne aastavahetuse saabumist tõi Robin oma toataimed lossi, sest kodus nende kastmas käimine oli liiga tülikas. Lisaks tõi ta kõik muud oma isiklikud asjad, mis olid seni labori seina äärde kuhjatud kastides seisnud. Robinist sai Krisi elukaaslane.

Kris polnud sedasorti inimene, kes oleks tahtnud kellegi teise kulul elada. Tal oli vaja ennast vajalikuna tunda. See tähendas, et Kris haaras kinni igast sobivast tööotsast, kuigi selle jaoks polnud otsest vajadust. Nad oleksid Robini sissetulekutest ilusti ära elanud. 

Ella läks neil päevadel, kui Kris jälle kusagil klouni mängis või midagi maalis-joonistas, pärast kooli kohvikusse, kus ta sai olla soojas ja kõhu täis süüa. Alguses Robin Ellale ei meeldinud, kuid aja möödudes hakkasid nad üha rohkem teineteisega harjuma. Ella sai aru, et Robinist polnud mingit pääsu. Teda ei saanud isegi põlema panna.

"Onu Max tuleb homme meile külla," teatas Ella ühel pärastlõunal harjumuspärasele kohale baaripuki otsa ronides. Robin hakkas tüdrukule kakaod tegema ning öeldu mõte jõudis talle kohale umbes minut aega hiljem. "Su issi vend tuleb külla? Miks mina midagi ei tea?"

"Sest sa ei oska mõtteid lugeda nagu mina ja mu issi," vastas Ella uhkelt. "Sa ei usu, jah? Mõtle midagi ja ma ütlen, mida sa mõtlesid."

Ella hakkas Robini mõtet kuuldes naerma ja kordas: "Suur kirju vesifaasan müüb Verduni väljadel sõudepaate." 

Järgmist mõtet kuuldes hakkas Ella manitsema: "Ropendada pole ilus!"

"Mõttes tohib, sest tavalised inimesed siis ei kuule," vastas Robin ja pani aurava tassi tüdruku ette lauale. "Kui veel õiendad, saad jääkakaod.

"Häh, ma sulataks selle kohe üles," ei lasknud Ella ennast häirida. Robin tegi selle peale grimassi ega lausunud enam sõnagi. Ta ei julgenud mõelda ka. Õnneks polnud Robin täna üksi tööl. Ta jättis kolleegi leti taha edasi askeldama ning sulges ennast tualetti, et seal rahus järele mõelda. 

Maxiga polnud ta veel kohtunud. Erika ja Krisi juttude põhjal oli tegemist ülbema ja sarkastilisema versiooniga Krisist. Tema ego olevat nii suur, et varjas mõnikord kuu ja pürgis edasi päikese poole. Kuigi seda otseselt ei mainitud, aimas Robin, et Maxi füüsiline suurus ei ulatunud kaugeltki kuuni, rääkimata päikesest. Tõenäoliselt põdes ta Napoleoni kompleksi.

Hea küll, Maxi võis välja kannatada. Robin suhtles iga päev väga erinevate inimestega. Seni, kui nad ilusti minema läksid, oli kõik korras. Aga mõtete lugemine... Tundus karjuvalt ebaõiglasena, et Kris nii kaua seda saladuses hoidis. Robin teadis Krisist ainult nii palju, kui Erika oli rääkinud ja ta ise jutustas. Kris sai ise valida, mida ta avalikustada soovis. Tal oli privaatsus ja vabadus mõelda mida iganes. Robinili jäi alles ainult illusioon privaatsusest.

Kus hundist mõtled. Seal ta oligi, seljas silmikriipivaid kontraste moodustavad hilbud ja näol lai naeratus. Uus suhe oli Krisile elurõõmu tagasi toonud. Ta tundis ennast jälle noore ja elujõulisena. 

"Me peame rääkima," ütles Robin jopet selga tõmmates. Kuna Robin oli kohviku omanik, võis ta oma tööpäeva lõpetada, millal iganes soovis. 

Krisi naeratus kustus. "Mis juhtus?" küsis ta. Vastust ei tulnud. Isegi mitte mõtetest. Ella lürpis samal ajal rahulikult kakaod ja tegi näo, nagu ei teaks toimuvast kõige vähematki.

Mis sa jälle kokku keerasid? küsis Kris mõttes. Ta ei tahtnud hakata teiste nähes lapsega tõrelema.

Ei midagi, vastas Ella ilmsüütu ingli ilmel. Robin tuhises juba ukse poole ja Kris pidi kiirustama, et temaga sammu pidada. Ella kõndis rahulikult nende kannul, ülahuulel pruun kakaorant. 

Kris üritas tülitseda vaikselt, nii et lapsed ei kuuleks. "Mul oli plaanis sulle öelda, ausalt!"

"Millal?" küsis Robin. "Me oleme juba kolm kuud koos elanud."

"Ma ei tea," tunnistas Kris pilku maha pöörates. Poolt lossi soojendav võimas katel mühises valjusti ja ülevalt oli kuulda laste summutatud hääli. Keldris asuv katlaruum oli ainus koht, kus täiskasvanud rahus vestelda said. 

"Nii et sa tead minu kohta kõike," ütles Robin. "Miks sa mul ikka veel siin elada lased?"

Kris vahtis Robinit imestunult. "Miks ma ei peaks?"

"Kas sa ei karda mind?"

"Ei." Kris sai väga hästi aru, millele Robin vihjas. Ta elas koos mõrvariga, kuid ei muretsenud enda ega laste ohutuse pärast. Ta oli kunagi elanud koos vampiiriga. Robin tundus Lily'ga võrreldes vaga lambukesena.

"Muidugi sa ei karda," sõnas Robin. Ta võttis prillid eest ja hakkas klaase taskurätiga hõõruma, jätkates samal ajal: "Sa ju näed iga mu mõtet, plaani, saladusi..."

"Ei ole nii!" segas Kris vahele. "Kujuta nüüd ette, et sa kuuled iga päev väga paljude inimeste mõtteid. Just nagu räägiksid kõik korraga sinu pea sees."

"Ma läheksin arsti juurde ja laseksin endale välja kirjutada tabletid, mis vaigistavad kõik hääled," vastas Robin. "Sellel haigusel on nimi - skisofreenia."

"Teine võimalus on need hääled ise vaigistada," rääkis Kris edasi, hoolimata vähimalgi määral Robini sarkastilisest märkusest. "Ma lasen häältel taustamüraks muutuda. Nagu liiklusel. Sa ei saa enne maale minekut aru, kui palju lärmi on linnas. Mõtetega on samamoodi. Alles siis, kui ma olen sinuga kahekesi, hakkan kuulma, mida sa mõtled. Rahvarohkes kohas ma ei kuule sind." Pärast lühikest mõttepausi lisas Kris: "Andsin sulle just hea idee minu mõrva planeerimiseks."

"Et mõtlen sellest ainult rahvarikkas kohas?" küsis Robin naerma hakates. "Aga siis, kui ma üksi olen?"

"No siis ka..." vastas Kris ebalevalt. Nüüd ta juba natuke kartis.

"Oh sind, kallis Niina," ohkas Robin pead vangutades. Krisi peale oli võimatu kaua vihane olla. Ta käitus nagu pahandust teinud kutsikas. Niutsus ja palus andestust. 

"Eks ma püüan harjuda sellega, et sul on selline võime," sõnas Robin. "Aga ma paluks sinult edaspidi täielikku ausust. Muidu pole asi õiglane."

"Olen ma sulle kunagi valetanud?"

"Sa oled asju ütlemata jätnud."

Hakkab jälle pihta, mõtles Kris dramaatiliselt silmi pööritades. "Mida ma veel olen ütlemata jätnud?"

"Et su vend homme siia tuleb," vastas Robin ja pani prillid tagasi ette. Maailm sai järsku värvid.

Kris vajus näost ära. "Issand, ma unustasin täiesti! Mul on kõik toad koristamata! Aga kuidas sina seda tead?"

"Ella ütles."

"Kuradi plika," vandus Kris.

"Ära vannu, nii pole ilus," manitses Robin Ella häält järgi aimates. Nad hakkasid naerma ja tüli oli selleks korraks lahendatud.