Artist ja Ööliblikas

"Kris, mul on su abi vaja."  Inglisilma hääl kõlas otse Krisi ajus, ilma kõrvu läbimata. Kris seisis üksinda keset mahajäetud mänguväljakut, millel enamus tema õudusunenägudest alguse said. Seekord ei olnudki Kuu teda hirmutamas. Roosaka taeva taustal mustendas lõbustuspargi vaateratta siluett ning teisedki atraktsioonid olid äratuntavad. Tunne, et iga hetk on kohe midagi halba juhtumas, näris kõhuõõnes. "Mul on lapsed ja sul samuti," vastas Kris Inglisilmale, kuigi ei näinud teda. "Milleks riskida?" "Rotipoisi nimel," ütles Inglisilm aegamisi nähtavaks muutudes. Ta nägi jälle välja nagu neil aegadel, kui nad veel koos elasid. Punaruudulise seeliku, tanksaabaste ja punkari nahktagiga. Valus igatsus pigistas südant külma käega. Koos oldud lühike aeg oli üheaegselt olnud ilus ja kohutav. "Rotipoiss väärib seda, et me need pilusilmsed värdjatest ilanäod hävitaksime," jätkas Inglisilm. Rotipoisi pärast see kõik meie vahel lõppes

See polnudki uni. Pärast kõiki kaotusi saabus viimaks ometi põhjus rõõmustamiseks. Julia oli tagasi. Elus, terve ja märgatavalt ümaram kui varem. Päikesetõus polnudki surnud ning Bob samuti mitte. Ainus, kes ei rõõmustanud, oli kass. Ta ajas küüru selga ja tervitas koera valju sisinaga. "Kus te ometi olite nii kaua?" küsis Kris Julia ümbert kinni haarates, sest ta teadis, et Päikesetõus polnud kuigi suur kallistaja.  "Vahepeal on palju asju juhtunud..." hakkas Kris jutustama ning märkas alles siis kasutütre paisunud kõhtu. Ta oli selle asjaolu juba unustada jõudnud. "Julia, kas sul tulevad kaksikud? Päikesetõus, sa tead paremini. Kas me saame tsirkusesse kümme last kokku?" "Püha taevas, Kris, jää ometi vait," oigas Max. Ta astus kaitvalt Julia ette, et keegi rohkem  teda tüüdata ei saaks. Julia nägi üsna väsinud välja. Väsinud, aga õnnelik Maxiga taaskohtumise üle. Max vähemalt arvas, et Julia oli õnnelik, sest miski tundus olevat valesti ja kuid

"Emme!" hõiskasid lapsed Inglisilma nähes ning üritasid teda jalust maha joosta. Tema lahkumisest oli möödunud kolm päeva. Selle aja jooksul jõudis Inglisilm maha matta Rotipoisi surnukeha, visata mõrtsuka laiba keset solgiauku, kuhu kogu linnarahvas oma reovee kallas, teha kindlaks röövlilaeva asukoha ja lisada oma kollektsiooni veel mõne luurelinnu. Lisaks oli ta jõudnud nutta nii palju, et tundis ennast nagu kuivaks pigistatud sidrun.  "Lõpuks ometi!" hüüdis Kris Inglisilma nähes siira rõõmuga ning tormas teda kallistama. "Kartsin juba, et sa ei tulegi tagasi." "Emme, kus see uus laev on, mis sa tuua lubasid?" küsis Kaaren.  Inglisilma näole ilmus võigas irve. "Tuleb," vastas ta. "Laev tuleb." Saades aru, et midagi on juhtunud, jäi Kris vaikseks ning küsis mõttes: Kus Rotipoiss on? Rotipoiss poleks pidanud kaasa tulema,  vastas Inglisilm. Ta neelatas ja püüdis näole luua mittemidagiütleva ilme, kuid silmadesse i

Selleks, et vallutada õhupiraatide laev, läks Inglisilmal tarvis rohkemat kui relvajõudu. Ta pidi meeskonna vaimselt ette valmistama.  See, mida Inglisilm teha soovis, pidi toimuma unes. Unenäos võis Inglisilm minna kõikjale ja teha ükskõik mida. Inglisilm ei suutnud uinuda. Adrenaliinitase oli liiga kõrge. Ta võttis sisse tableti, mis pidi aitama magama jääda, ning heitis voodile pikali. Samal ajal jälgisid teda kümned tähelepanelikud silmapaarid. Rotipoiss valvas Inglisilma loomsel kujul. Kohe, kui kallim unne oli vajunud, muutus Rotipoiss inimeseks. Ta tõmbas ihukatteks selga Inglisilma töötunked ning haaras kätte laetud automaadi. Rotipoiss ei teadnud, mida või keda Inglisilm seekord unenäost endaga kaasa tuua võis. Unenäod polnud pooltki nii selged kui ärkvel olles mõeldud mõtted. Rotipoiss nägi ainult ähmaseid varje, just nagu halva kvaliteediga videot vaadates.  Umbes pool tundi hiljem hakkas Inglisilm vähkrema ja läbi une midagi arusaamatut pomisema. Tundus, et tema

"Aga täna pole ju proovi!" hüüdis Kris, kui Inglisilm on lastekarja tsirkusetelki saatis. Tal oli parajasti pooleli oma laste pesu pesemine. Veel viie põngerja lisandumine ei rõõmustanud teda sugugi. "Mis mõttes..."  "Olge tublid," ütles Inglisilm ja kõndis minema. Enne laeva õhkutõusmist jõudis Kris märgata, kuidas rotikari mööda laevakülge üles sibas. Nii palju siis Rotipoisi lubadusest, et ta enam kunagi Inglisilma juurde tagasi ei lähe. "Emme toob meile suurema ja parema laeva," uhkustas Anita ning jooksis lava taha, et uudist Ellale teatada. Miikael hakkas Maya liblikaid loendama ning Agnes püüdis tiivulisi hammastega naksata. Marvin nautis luupainaja-kaksikute tähelepanu ning lasi rahulikult endast rätikuid välja kiskuda.  "Emme toob laeva?" küsis Kris segadusse sattudes. "Mida ta sellega veel mõtles?" Max taipas kohe, mis toimumas oli. Piraadilaev oli jäänud ilma kaptenita ja Inglisilm tormas seda vallutama. Kuidas tema

Inglisilm arvas juba, et röövlid ründavad. Ta haaras relva järele, kuid nähes, et tegemist oli kõigest Jimi õhulaevaga, Inglisilm rahunes. Huvitav, mis vanamehel siia asja oli? Pärast lühikest tervitust vaatas Jim laevatekil otsivalt ringi ning küsis oma mõttes viisakalt, kas Inglisilmal on aega teda kuulata. Inglisilm noogutas. Mida ta muud ikka teha sai kui kuulata. Vanamees teda ju ei kuulnud.  Kus su lapsed siis on? küsis Jim enne tuleku põhjuseni jõudmist. Inglisilm osutas kajutite poole. Ta oli käskinud lastel varjuda kohe, kui kuulis saabuva õhusõiduki mootori müra.  Tubli,  ütles Jim. Räägime siin. Neil polegi vaja kuulda. Inglisilm andis kärsitult käega märku, et Jim lõpuks oma jutuga alustaks.  Kui Jim oli kogu öise juhtumi üksikasjalikult ette kandnud, vajus Inglisilm näost väga ära. Oli raske kuulda, et tema laps jälle mingi pahateoga hakkama sai. Ühtpidi tekkis viha ja teistpidi hakkas kahju. Ikkagi oma laps. Ta tahtis minna ning Kuu üles tekile tirida, et ta Jimi ees vaba

Pokkeriõhtu oli pikale veninud. Mängijad istusid ümber laua lõbusas meeleolus ja öö hakkas märkamatult hommikuks muutuma. Joodud viski vajas välja laskmist. Jim läks telgi taha sobivat kohta otsima, kui märkas tagaukse juures hõõguvat tulukest. See oli ju Kris. Ta kössitas seina ääres kasti otsas nagu vaene kodutu, tekk ümber õlgade mähitud, joonistusplokk põlvedel ja pealamp otsaees säramas.  Saanud oma asjatoimetusega ühele poole, istus Jim Krisi kõrvale ning jälgis, kuidas visandile üha rohkem varje juurde tekkis. Pildil kujutatud koletisliku välimusega laps muutus iga hetkega realistlikumaks.  See on ju üks Inglisilma kaksikutest,  märkas Jim.  Pööranud joonistuse peale puhta lehe, kribis Kris sinna kõverate trükitähtedega: "TA ON LUUPAINAJA." Jimile meenus, et Krisil olid probleemid öise unega. Näed teda unes? Mis ta teeb sulle? Vastuseks näitas Kris uuesti oma joonistust ja osutas pliiatsiotsaga Kuu hammastele.  Kas sa tüdruku emaga oled rääkinud? küsis Jim.

Pärast lühikest arvete klaarimist lamas kapten Antonio keset tsirkuselava, käed-jalad laiali nagu meritähel. Ta magas valjusti norsates ning keegi ei teadnud, mida piraatide õhulaeva kapteniga nüüd peale hakata. Võidu saavutamise muutis lihtsaks asjaolu, et õhupiraadid ei tulnud seekord röövretkele. Antonio tahtis Maxiga suhelda nagu mees mehega ning nõuda tema käest Reginat tagasi, pakkudes vastutasuks võimalust ellu jääda. Samal ajal hoidsid röövlilaeva jäänud meeskonnaliikmed Maxi sihikul. Kui Max oli Antoniole midagi sosistanud, mida ainult nemad kahekesi kuulsid, vajus kapten järsku pikali nagu tühi kott. Tohutu väsimus niitis ta jalust maha. Kapten sai oma kurnatud seisundist teadlikuks alles siis, kui Max oma veenmisoskust kasutades seda sosinal meelde tuletas. Õhulaeval viibinud meeskonnaliikmetel hakkas kuidagi palav ning järjest hullemaks läks. Saades aru, et tsirkus on sellega kuidagi seotud, ei hakanud nad kauem ootama ning põgenesid. "Seome kinni ja viskame jõkke?&quo

Rotipoiss istus ööpimeduses tsirkusetelgi tagaukse kõrval, süütamata sigaret sõrmede vahel, ning vahtis süngelt enda ette. Ta ei saanud kuigi kaua üksi olla. Vajadus telgitaguseid põõsaid kastmas käia oli Maxi üles äratanud. Saanud asjatoimetustega ühele poole, tuli ta tagasi ning jäi Rotipoisi ette seisma.  "Tahad rääkida?" küsis ta. Rotipoiss kehitas õlgu. Võtnud seda kui nõusolekut, istus Max Rotipoisi kõrvale.  "Millest teil siis seekord probleem tekkis?" küsis ta. "Sinust," vastas Rotipoiss ning jäi huviga Maxi reaktsiooni ootama. Maxi silmad muutusid imestusest suurteks ja ümmargusteks. "Minust? Ma pole su naist tõesti sõrmeotsagagi puudutanud. Ei julgeks ka, kui aus olla." "Jah, ma tean, et sa pole talle ligi ajanud," vastas Rotipoiss. Ta ohkas sügavalt. "Mind ärritas, et Inglisilm üritas mulle eimillegi eest kätte maksta, käitudes sinu etenduste ajal, nagu... nagu sa vist ise ka märkasid." "Rotipoiss, sul on paran

Uue Miraaži ehitamine käis täie hooga. Max oli korraldanud üleskutse kõigile, kellel juhtus vanarauda jalus vedelema. Seda oli hädasti vaja, sest korraliku ehitusmaterjali jaoks neil raha ei jätkunud. Vastutasuks pakkus Max tasuta tsirkusepääsmeid.  Kuigi enamus kasutuskõlblikust prügist läks kohe uuesti taaskasutusse, leidus siiski rikkamaid inimesi, kes ei viitsinud ega osanud oma kätega midagi ehitada ja eelistasid osta asju valmiskujul. Nad olid õnnelikud, kui keegi vana risu tagahoovist minema tassis ning tsirkusepiletid veel pealekauba andis. Maksta nad sellise palagani eest ei tahtnud, aga tasuta vaatama minna võis küll. Vanast õhulaevast polnud suurt midagi peale katla alles. Laev oli valmistatud puidust ning põles põhjalikult maha. Max ja Kris puistasid ahervaremed läbi, kuid ei leidnud ühtegi tõendit, mis oleks kinnitanud Julia siitilmast lahkumist. Bobi surnukeha polnud samuti. Järelikult võisid nad mõlemad elus olla. Aga kus nad ometi olid ja miks nad tagasi ei tulnud? &quo

Kuu astus lavale, õngitses taskust paberitüki ja hakkas vaevaliselt veerima:  "See lugu on lõvist, kes kartis tuld. Ta..." Samal ajal astus Kris tema selja taha ja valmistus oma etteasteks. Kuu luges veel natuke, rebis siis paberi tükkideks ja viskas tükid õhku. Ta hüppas kaugemale, et mitte pihta saada põlema süttinud paberhelvestega. Kris astus tulevihma kätte ja esitas koomilist miimietendust, näidates, mismoodi see lõvi paaniliselt tuld kartis.  Äkitselt süttisid kõik seintele kinnitatud tõrvikud ja Kris lahvatas üleni leekidesse. Ennist seljas olnud lõvikasukas põles ära ning jättis alles erkpunase sätendava kostüümi. Teinud järgemööda kolm tagurpidisaltot, süütas Kris põlema rõnga, mis oli ilmselgelt liiga väike selleks, et sealt läbi mahtuda. Kris läbis selle ilma probleemideta ning maandus õhus kukerpalli tehes nõtkelt jalgadele. Vaevumärgatav hingeldamine andis märku sellest, et etteaste nõudis temalt mõningast pingutust. Ta polnud enam kahekümne aastane.  Kuu ja Kaa

"Ma kolin välja!" teatas Regina, kui oli jõudnud tagasi õhupiraadiaeva pardale. Kapten Antonio vahtis teda suurte silmadega ning küsis: "Lolliks läksid või?" "Küllap jõudis tsirkuses mõni suure jutu ja veel suurema..." hakkas Loll-Jack aasima, kuid kapten lõi ta ühe rusikahoobiga oimetuks. "Või tsirkus..." lausus ta mõtlikult. Kuna Miraaž põles hiljuti maani maha, polnud sealt enam midagi võtta. Järelikult pidi Reginal tõepoolest olema mingi muu põhjus sinna minekuks.  "Kas see suurte sulgedega kääbus kutsus sind?" küsis kapten, vihjates Maxi väiksemapoolsele kasvule. Regina raputas pead. "Keegi pole mind kutsunud. Muide, tsirkuses pole ühtegi kääbust." "Mis kuradi pärast sul on siis vaja minna värdjanäitusele?" sai kaptenil mõistus otsa. "Kas meie laeva peal on vähe idioote?"  Regina oleks meeleldi vastanud, et esi-idioot seisab praegu tema ees, aga ta hoidis ennast tagasi. Kapteniga oli mõttet

Miraaźi hävimisest oli möödunud üle kolme nädala. Kris, tema lapsed ja Max elasid nüüd kõik koos tsirkusetelgis. Jim viibis samuti enamuse ajast seal, aidates Krisi ja lohutades Maxi, viies tema mõtteid mujale kaardimänguga. Enamasti lõppesid mängud Maxi väljavihastamisega, sest ta polnud harjunud sellega, et keegi teda võitis. Vähemalt ei leinanud ta nendel hetkedel Juliat, vaheldus seegi.  Inglisilma ja Erika pered käisid kordamööda tsirkusetelgis, tuues toitu ja vajaminevaid asju, kuigi Max vaidles pidevalt vastu ja väitis, et neil pole midagi tarvis. Kris ei vaielnud. Ta mõistis, et kolme lapse elus hoidmiseks olukorras, kus tulekahju oli nad puupaljaks röövinud, polnud ükski abipakkumine üleliigne.  "Näe, mis Rotipoiss kohale vedas" ütles Inglisilm ja asetas keset lavalaudu mänguasju täis topitud kilekoti. "Anna Krisi põnnidele. Meie omade jaoks on need juba liiga titekad," lisas ta, ennetamaks Maxi vastuväiteid. "Ellale on maiustusi ka. Pane kähku ära, en

Tema nimi oli Regina. Ta elas õhupiraatide laeval koos kapteni, umbes kümnekonna röövli ja linnukarjaga, kes hoolimata mehhaanilistest kehadest käitusid nagu tõelised linnud. Nad lendasid mööda laevateki kohal ringi ning lärmasid vahet pidamata. Plussiks mehhaaniliste luureronkade ja -vareste puhul oli mustuse puudumine, kui mitte arvestada paari pisikest õlitilka. Miinuseks oli aga see, et neil tükkis vedru kiiresti maha käima. Polnud kuigi meeldiv pähe kukkuva linnuga pihta saada. Kapten Antonio lasi neil vabalt ringi lennata, et nad pärislinde õhulaevalt eemale peletaksid. Kellelegi ei meeldinud koristada väljaheiteid ja sulgi.  Elektroonilised, kaamera ja mikrofoniga varustatud luurelinnud olid hoiul mitme luku taga. Neid hinnalisi tehnikaimesid kasutas kapten ainult siis, kui miski talle väga tõsiselt huvi pakkus. Regina teadis, kus hoiukambrit lahti tegevad võtmed asusid. "Plikanähvits! Kus kuradima täitanud rotiurkas sa jälle looderdad!" Kapteni röögatus oli nii vali,

Üldjoontes kujunes päev täpselt samamoodi kui eelmisel korral. Krisi pisitütar jäi haigeks, piraadid ründasid tsirkuselaevu ja Inglisilm tulistas luurelinnu alla.  Max jättis mõned asjad tegemata. Ta ei läinudki hommikul Krisi sõimama ning tsirkuses jäi õhtune proov ära. Teate proovi tühistamise kohta saatis Max tõelise, lihast ja verest harakaga, kellele ta kirja jala külge sidus nagu kirjatuvile. Miraažiga seotud inimesed olid juba teadlikud sellest, et harakaid ei tohtinud alla tulistada, sest nad kandsid endas osakesi Maxi teadvusest. Erikal oli ikka kombeks öelda, et Max saatis oma hingesugulase sõna tooma.  Piraadid kasutasid sõnumite edastamiseks ning vaenlaste järgi luuramiseks kaarnaid ja vareseid. Tumedaid õnnetusekraaksujaid kasutades hoidsid oma kurjakuulutavat imidžit. Just nagu musta lippu kõrgel masti tipus. Kõik kulges rahulikult kuni öö saabumiseni. Julia ja Max magasid. Krisi kajutis olid ainsad täie tervise juures viibivad inimesed Ella ja Jim. Kuna keegi pidi kaksik

"Mulle meenub iga hetkega üha rohkem detaile sellest ajast, kui ma olin Emma," ütles Julia kivikujuks tardununa keset voodit istudes ja seina põrnitsedes. Ta jätkas: "Ma mäletan, et siin polnud linna. Inimesi oli väga vähe. Raha ei olnud. Lapsi rööviti ja müüdi laatadel. Naisi samuti... Sina aitasid inimesi. Rääkisid nendega. Sa olid blond. Sa olid pime. Mis sinuga juhtus?" "Ma olin surnud," vastas Max. "Päikesetõus tõi mu tagasi. Pärast tagasitulekut polnud ma enam endine. Kui nüüd mõtlema hakata, siis olen oma surematuse ajal palju rohkem kordi surnud kui lihtsurelikud." Julia viibis nii sügaval mälestustes, et ei kuulnud Maxi vastust. Ta jutustas suvalises järjekorras kõigest, mis vaimusilma ette kerkis. "Ma põgenesin, sest mulle tundus, et mind ei vajatud enam. Kris leidis oma kadunud poja, Rotipoiss läks Inglisilma juurde... Ma poleks pidanud põgenema. Mind saadi kätte. Nad..." Julia haaras Maxi käest ja pigistas kõvast

Erika seisis nõutult keset inimtühja platsi ja laiutas käsi. "Täna pidi ju proov olema. Uus esinemiskava ja puha. Kus siis kõik on?" Tsirkusetelk laperdas tuule käes ja hipibussi külge riputatud kulinad tilisesid tasakesi. Need olid nii kirevad ja maitselagedad, et isegi vargad lasid ripatsitel bussi küljes rahus edasi rippuda. Stella hüpitas Erist süles ning hoidis hoolsalt taevalaotusel silma peal. Miraaž pidi iga hetk nähtavale ilmuma. Sai ju kokku lepitud. Eris üritas oma ema kaelakeest kinni haarata, kuid ta visati õhku iga kord täpselt sellel hetkel, kui tema pisikesed sõrmed olid kohe-kohe puudutamas üht paljudest sädelevatest kivikestest.  Lõpuks ometi ilmus nägemisulatusse tossupilv, mis tähistas Jimi lendava monstrumi saabumist. Tema järel tuli Miraaž ning kõige viimasena Inglisilma õhulaev.  "Te hilinesite omaenda tsirkusesse," ütles Erika etteheitvalt. "Max, kas sa väänasid aega valele poole?" Max ei vastanud sõnagi ja hakkas nohise