164. Meestejutud
Nagu arvata võiski, saabus Max üsna varsti pärast Rotipoisi lahkumist. Päikesetõus oli käinud Igori juures vahetuskaupa tegemas, turgutades natuke tema aiamaad ja saades vastutasuks toitu nii endale kui koerale. Ta jõudis tagasi täpselt samal hetkel, kui Max oli telgi ette seisma jäänud, näol õnnetu ilme. "Ega sa Lily'st midagi ei tea?" küsis ta. "Nüüd sa siis lõpuks märkasid teda," vastas Päikesetõus. Tema sõnad ei kõlanud süüdistuse, vaid pigem tõsiasja nentimisena. "Mida sa sellega öelda tahad?" küsis Max. "Seda, et sul jätkus viimastel nädalatel silmi ainult ühe mustajuukselise kaunitari jaoks ning kõik läks täpselt nii, nagu minema pidi," vastas Päikesetõus kompsu õlalt maha pannes. "Aga ta..." Max mõtles kiiresti kõigest, mis vahepeal oli juhtunud. "Ta ise käib mul kogu aeg sabas, räägib nõidumisest ja saatanast ning kasutab mind vereohverduste jaoks. Midagi sellist, mida sina ja Lily arvate, pole kunagi juhtunud. Vähe...