39. Ori
Taevas hakkas juba roosakaks tõmbuma, kui küla lõpuks selja taha jäi ning linna siluett kaugelt paistma hakkas. Varemed kõrgusid silmapiiril nagu katkised hambad rauga suus. Lily oli tõlla akendele kardinad ette tõmmanud ning püüdis magama jääda, toetades oma pead kõikuva ja logiseva seina najale. Maxil oli liigsest joomisest paha hakanud ja ta oksendas sõidu pealt, jättes endast maha ligase raja. Tõlla rattad said samuti Maxi mao sisuga kokku, kuid kattusid peagi teetolmu ja poriga. Krisi juustest nõrgus ikka veel hobuste joogivett ning vereringe tema jalgades oli juba ammu lakanud, sest Ori ei kavatsenudki sülest lahkuda. Piksi istus tõlla katusel, imetledes päikesetõusu ja rotid olid kogunenud Lily seelikusaba sisse kobarasse. Ajalehepaberisse keeratud surnud rotid olid samuti kaasas, sest arusaamatul põhjusel lootis Kris loomi ikka veel ellu äratada ja Rotipoisiga uuesti kokku liita. „Piksi, mine tõlda. Muidu külmetad ennast!“ hüüdis Max, püüdes nõnda mõtteid kõrvale juhtida oma ha...