239. Midagi tuli ette võtta

Me ei saa lihtsalt niisama peale lennata, mõtles Jim, korrates oma sõnu samal ajal viipekeeles. Kris põrnitses nähtamatut punkti enda ees ega lausunud sõnagi. Ta oli juba ennast välja elanud. Erika pidi talle kõrvakiilu andma, et Kris oma hüsteeriahoost välja tuleks. Lapsed sosistasid omaette, kuid Erika tegi neile kiiresti ja otsekoheselt selgeks, mis nendega röövlilaeval juhtuda võib. Regina kinnitas iga tema sõna. Ta oli ise pealt näinud, mida vaenlastega tehti. Ka lastega.

"Ma lähen tagasi," ütles Regina. "Me peame Inglisilma päästma. Muidu jäävad need tegelased siin ilma emata."

"See emme lööb piraatide õhulaeva peal platsi puhtaks, küll näete," lohutas Erika.

"Ta on hädas," lausus Kris vaikselt. "Tal ei lasta magama jääda." Kris tõusis otsustavalt püsti ja hakkas veepudeleid vöö külge kinnitama nagu käsigranaate. 

"Issi, kuhu sa lähed?" küsis Ella. 

"Toon Inglisilma tagasi," vastas Kris. "Kuulake Erika ja Regina sõna." Kris jäi Jimile otsa vaatama ning küsis sõnu aeglaselt välja hääldades: "Kas sa tuled ka?"

Jim polnud nõus kuskile minema. Mitte praegu. Ta astus Krisi ette ning asetas oma rasked käed tema õlgadele. 

Oota. Me läheme siis, kui nad seda kõige vähem karta oskavad.

"Pole vaja!" hüüdis Regina. "Tõesti, ma lähen tagasi koju ja kõik saab korda."

"Vait!" hüüdsid Erika ja Kris üheaegselt. Asi oli otsustatud. Reginal polnud enam sõnaõigust. 

Toiduvarud hakkasid otsa lõppema. Vett sai ojast, mis kõigi loogikaseaduste vastaselt kivide ja liiva vahel lakkamatu nirena voolas. Vilja kandvaid taimi ei kasvanud, kuid vähemalt polnud ohtu janusse surra. Jim oli meisterdanud tiheda filtri, mis pruunikast, sogasest veest selge ja puhta joogivee tegi. 

Rahaga oli kehvasti. Enne linna minekut tuli hoolikalt läbi mõelda, mida ja kui väga neil tarvis oli. 

"Ma toon teile kõigile süüa," ütles Erika. "Sina, Kris mine tassi koos Jimiga vett. Regina saab laste haldamisega hakkama." 

"Kohe näha, et endine boss," tögas Kris sunnitult naeratades. Kuidagi oli vaja mõistuse juures püsida. Huumor oli ainus asi, mis aitas.

"Endine boss ja endine lapsevanem," vastas Erika ning tõmbas möödaminnes bussi küljepeegli küljest lahti ühe kulina. Ta oli alati selliseid tilulilusid vihanud. Nüüd, kui Stellat enam polnud, võis Erika endale lubada nende eemaldamist silmipimestavalt kireva tank-bussi küljest. Erika aimas, kuhu ja kellega Stella minna võis, kuid hoidis need mõtted enda teada. Kris ja Ella nägid, mis Erika peas toimus. Õnneks oli see nais-mees aja jooksul õppinud rohkem suud pidama. Tal endal oli piisavalt muresid selleks, et mitte hakata teiste isiklikku elu avalikkuse ette laotama. Ning Ella ei saanud asjadest veel piisavalt hästi aru. Teda ootasid kõik elu keerdkäigud alles ees.

Mis teil juhtus?

Jimi küsimus kõlas nii ootamatult, et Kris oleks äärepealt veeämbri käest pillanud. Ta jäi Jimile imestunult otsa vahtima.

Sul ja Inglisilmal. Te olite koos. Ma tean.

Kris noogutas. Ta pani ämbrid käest ja kükitas maha. Joonistanud sõrmeotsa liiva sisse roti kontuurid, tõusis ta püsti ning võttis uuesti veeämbrid. Hetk hiljem pani ta need jälle käest ja joonistas veel ühe pildi - liblika. 

Jim noogutas. Elu tegi oma korrektuurid, mõtles ta. Aga... 

Nüüd oli Jimi kord seisma jääda ja ämbrid käest panna. Ta vaatas Krisi suurtesse pruunidesse silmadesse. Karmi vanamehe kesta sisse peidetud haige ja armistumata, veritsevaid haavu täis hing paistis läbi mõtete välja. 

Niina. Kui sa soovid, siis ma lasen su vabaks. Astun teelt kõrvale.

"Ei!" Kris hakkas taskutes tuhnima, sest tal oli nii palju öelda vaja. Polnud paberit ega pliiatsit, mille abil end väljendada. Kõigil Krisi riietusesemetel olid taskud. Kleidist ja jopest kuni aluspesuni. Üheski taskus polnud kirjutamiseks kõlbulikku eset.

Löönud lõpuks käega, hakkas Kris sõrmeotsaga liiva peale kirjutama: "Ma ei taha jälle tema orjaks saada. Ta on SÕBER." Kris oli viimase sõna kirjutanud suurte tähtedega ja tõmbas sellele ringi ümber.

Jim noogutas. Kui sõber, siis sõber. Krisi võis usaldada. 

Kes mina sulle olen? küsis Jim.

Sellele küsimusele oli väga raske vastata. Kris hoolis Jimist väga. Rohkem kui sõbrast, aga mitte nii palju kui Lily'st. Ta ei tahtnud Jimile haiget teha. Tänase päeva jooksul oli Kris ilma jäänud kolmest lähedasest inimesest. Tuli hoida neid, kes veel alles olid. 

Joonistanud liivale südame, haaras Kris veeämbrid ja hakkas edasi minema. Jim silmitses südant, lükkas selle saapatallaga laiali ja võttis oma veepanged, et Krisile järgneda. Ta polnud rumal. Selleks ei läinud tarvis telepaatiat või kuulmismeelt, et aru saada, kui Kris tõtt ei rääkinud.

Õhtul, kui lapsed olid uinunud, sättisid Kris ja Jim ennast minekuks valmis. Vett jagus piisavalt. Nii aurumootori kui Krisi jaoks. Jim laadis kõik relvad. Erika jälgis neid kahte altkulmu pilguga, kuid tuli vahetlult enne Krisi ja Jimi õhulaeva astumist neid mõlemaid ära saatma. 

"Tulge tagasi," ütles ta ja kallistas kordamööda nii Krisi kui Jimi. "Tulge ja tooge see emahull endaga kaasa."

"Kindlasti," vastas Kris. Ta ütles välja mõtte, mida oli juba ammu mõelnud, kuid ei julgenud varem kuuldavale tuua. Nüüd võis. Võib-olla jäi see nende viimaseks kohtumiseks. 

"Sa oled mulle peaaegu nagu ema eest olnud," ütles Kris. Kui ma... ei tule tagasi... kas sa hoolitseksid mu laste eest?"

"Inglisilm õpetab neile suitsetamist, joomist ja vandumist," vastas Erika. "Mina hakkan karmiks isaks, kes kõike õpitut praktiseerida keelab."

Ta andis Krisile sõbraliku müksu ribide vahele ning ütles: "Mine nüüd, enne kui ümber mõtlen ja ise piraate peksma lähen."