41. Kääbus
Kris ei uskunud oma silmi, nähes lähenevat veoautot. Sõiduk nägi välja veidi omapärane, sest katusel tossas suur korsten nagu auruveduril, aga see ei omanud antud olukorras vähimatki tähtsust. Hüpanud keset teed, vehkis Kris kätega ning oleks äärepealt auto rataste alla jäänud. Äkkpidurduse käigus libisema hakanud järelhaagis lohises, külg ees, Krisile nii lähedale, et mees tasakaalu kaotas ja istuli kukkus. Kuid ta hüppas kohe uuesti püsti ja hakkas vastu autoaknaid taguma. „Aidake! Meil on vaja kiiresti linna pääseda!“ hüüdis Kris. „Siin on vigastatud inimesed!“ Aknaklaas vajus alla ja rooli tagant põrnitses teda kellegi tige nägu. „Mida sa kurat lõugad? Kobi kuuti ja võta oma vigastatud kaasa!“ sõimas näo omanik. Auto uks avanes ning istmelt ronis alla umbes meetri pikkune sonimütsi ja ruudulisi traksipükse kandev kääbus. Töntsidel jalgadel taarudes läks ta haagise uste juurde ning avas need imekspandava osavusega. „Ärge kaupa verega määrige,“ torises ta kipakal treppredelil turnid...