159. Abipalve
Eemalt lähenes kõhetu inimkuju, käed sügavale taskutesse surutud ja seljas olevad riided mitu numbrit suuremad. Temas oli midagi metsikut ja loomalikku. Pilk vilas ringi, otsides asju, mida saaks vargsi taskusse libistada ning nina püüdis õhust lõhnu, mida tavainimene tähelegi ei pannud. "Sa tundud kuidagi tuttav," ütles Päikesetõus vastu õhtupäikest silmi kissitades. "Rotipoiss?" "Mina," vastas noormees väsinult naeratades. Ta oli kuu aega tänavatel veetnud, nii rottide kui inimesena. Kusagile polnud minna. Isegi kirikust poleks abi saanud. Seal oleks ta topitud generaatorisse või laborisse katseloomaks. Rotipoiss teadis kiriku all asuvast laborist, kuid ta polnud veel välja uurida jõudnud, mida seal valmistati. "Tulid jälle Maxile lähemale," konstateeris Rotipoiss. Päikesetõusu telk asus täpselt sobival kaugusel nii vagunitest kui talust, jäämata jalgu inimestele ja loomadele. Samas oli Päikesetõusul hea ülevaade kõigest tema ümber toimuvast....