133. Mind ei ole siin
See polnud aknast sisse lõõskav päike, mis Maxi äratas. Päikesekiired takerdusid paksu kardinasse, aga suupilli hääl tungis sellest läbi ja jõudis edukalt Maxi kõrvadesse, tuletades meelde, et ta on tagasi kodus. Kuigi Max viibis eemal ainult ühe päeva, tundus nagu oleks möödunud terve igavik. Järgmisena meenus talle, et kui ta kohe uut rahateenimisvõimalust ei leia, kaob see kodu üsna pea. Ta ajas ennast vaevaliselt püsti, vaatas kella, veendus, et Lily on juba tööle läinud, ja läks akna juurde. Päikesevalgus mõjus antud hetkel Maxile peaaegu sama valusalt kui Lily'le vampiiriaegadel. See praktiliselt niitis ta jalust. "Tule kööki, joo teed või midagi," kutsus Max, nägemata midagi peale silmade ees tantsivate sädemete. Suupilli mängimine lakkas ja Päikesetõus seadis sammud ukse suunas. Max jõudis vahepeal trepist alla koperdada, imestades endamisi, kuidas ta oli suutnud üle kümne aasta oma elust pimedana ära elada. Teel magamistoast kööki leidis Max üles kõik teravad n...