82. Viimsepäeva pasun
Majaesisel platsil toimuv melu sarnanes rohkem tivoli kui õppustega ees ootava kaose ohjeldamiseks. Tundus kummalisena, et mööda ei sõitnud ühtegi autot ega jalutanud ainatki inimest, kes oleks huvi tundnud omanäolise rahvakogunemise vastu. Nad olid täiesti omaette – ainult eksinud, mitte kedagi teist. Lapsed tunglesid hobuste ümber ja püüdsid neile selga ronida. Hobulausuja Ljuba karjus laste peale ja vehkis ratsapiitsaga, aga põngerjad olid tagasi kohe, kui ta nende poole korraks selja pööras. Kahjuks ei tulnud Ljubal laste taltsutamine sugugi nii hästi välja, kui loomade allutamine enda tahtele. „Ma tegelen nendega,“ lubas Kris ning tõmbas taskust välja rea üksteise külge seotud värvilisi rätikuid. „Kas teate, mis nüüd juhtub?“ küsis ta lastelt. Kris nipsutas sõrmi ning rättidest said pikad peenikesed õhupallid. Nendest voolis ta nii palju fantastilisi elukaid, et lapsed unustasid hobuste olemasolu ja kogunesid Krisi jalgade ümber kobarasse. Isegi pisike Emma nautis vaatemängu ning ...