243. Kaks pudelit viskit ja kadunud suitsupakk

"Sa polegi oma Kris-Niina juures," imestas Erika ning pani lauale kaks viskipudelit. "Näe, mille vastu mul Stella kulinad vahetada õnnestus. Kui ta otsima tuleb, siis ütlen, et tuul viis minema."

Jim luges Erika huultelt umbes poole jutust välja, sealhulgas Krisi nime. Ta vastas viibeldes: "Regina on Niina juures abiks. Las tunneb ennast kasulikuna."

"Nii et järgmise etenduse korraldamine lükkub edasi teadmata ajaks," nentis Erika. "Kontide kinnikasvamine võtab ilma Päikesetõusu abita päris palju aega."

"Peab ta üles otsima," sõnas Jim, riivates käega seinal rippuvat tsirkuseplakatit. Nad jäid sõnatult seda silmitsema.

"Keegi ei usuks," ütles Erika sügava ohke saatel. 

"Sa olid terve tsirkuse kõige ilusam naine," lausus Jim hääletult huuli liigutades. Olles seda nii palju kordi öelnud, olid sõnad lihasmällu salvestunud. Tema pilgust võis aimata, et mälestus polnud veel kaugeltki tuhmunud. Karmi ja meheliku pealispinna all kumas Erikast läbi sale pikajuukseline neiu, kes ajas Jimi pea nii segi, et ta oli valmis jätma oma pere ja põgenema koos Erikaga tähtede poole. 

Kahjuks läks teisiti. Jimi pere jättis tema. Kui Jim järjekordselt kõrvalehüppelt saabus, peas valmis mõeldud perfektne vale, leidis ta eest segipööratud kodu ja surnud naise. Tütre olid röövlid endaga kaasa viinud.

Kahetsus ja süütunne võtsid Jimilt eluisu. Ta tegi tsirkusega lõpparve ning üritas endaga sama teha, kuid ei surnud. Jäi ainult oma häälest ja kuulmisest ilma. Erikast samuti. Pärast kõike seda, mis oli juhtunud, otsustas Erika pöörata oma elus täiesti uue lehekülje. Nad jäid siiski sõpradeks. Jim ja Erika - kaks katkise hingega endist armastajat. 

"Stella käis paar korda nädalas linnas, puuvilju ostmas," jutustas Erika. Ta ei viitsinud väga kätega vehkida. Vajadus kõik endast välja rääkida oli nii suur, et ta võinuks Maxi kassile monoloogi pidada. Kurt mees tundus siiski parema valikuna.

"Sa ju tead seda turgu, kus asju hammasrataste eest osta saab? Stellale jäi silma üks puuviljamüüja. Noor tõmmu mees. Sama värviliselt riides kui Stella. Sama energiline. Nad leidsid kohe ühise keele. Ja palju muudki ühist." Erika neelatas ning surus laua peal lebavad käed rusikasse. "Ma poleks mingi hinna eest lasknud tal Erist kaasa võtta, aga olin vist liiga purjus, et nii sügavalt magasin. Võib-olla oli Stella mulle midagi sisse söötnud. Ma ei tea. Hommikul neid enam polnud. Seda puuviljaletti pole samuti. Vaesed inimesed peavad nüüd leppima Päikesetõusu aiasaadustega. Enam polegi valjuhäälset ilusmeest, kes pakuks soodsalt mädanenud mandariine ja kirglikku seksi..."

Erika hakkas naerma, silmis pisarad. "Kõik tuleb ringiga tagasi. Läks alles aega. See, mida mina tegin sinu naisele, tuli mulle täie rauaga tagasi."

Jim võttis Erika kätest kinni ja vaatas teda kaastundlikult, oskamata midagi rohkemat lohutamiseks teha. Ehk piisas lihtsalt olemasolemisest?

Erika luristas nina ja pühkis pluusikäisega näo kuivaks. "No ja kuidas siis teil, tuvikesed, elu veereb?" küsis ta.

Võtnud istet, nõjatus Jim tuhmiks kulunud nahkkattega tugitooli seljatoele ning vaatas Erikast mööda. Ta ei tahtnud ennast avada. 

"On midagi juhtunud?" küsis Erika, üritades Jimiga pilkkontakti luua. "Mida see Kris jälle kokku keeras?"

"Niina pole midagi halba teinud," vastas Jim. Tema muhklikud ja tömpide otstega sõrmed naksusid käemärke tehes. "Ta on väga tubli ja kohusetundlik."

"Nii? Aga..."

"Aga ma pole see inimene, keda ta enda kõrvale vajab. Ükskõik kui palju ma ei püüaks..." Jim vangutas pead ja tõusis püsti. Kusagil pidi olema veel üks sigaretipakk, mis sai mustadels päevadeks kõrvale pandud.

"Keda ta siis vajab?" küsis Erika. "Ega mitte ometi Inglisilma?"

Silmanurgast Erika käeviipeid jälginud Jim kobas põues ja tõmbas välja sõrmuse. "Tema vajab ainult seda. Mälestust minevikust. Minul pole seda enam tarvis." Jim tegi järsu liigutuse, tõmmates katki sõrmust kaelas hoidnud nahkpaela. Hoidnud ehet mõne sekundi vältel kõvasti pihus, virutas ta selle kummuti sahtlisse, kõige kaugemasse nurka.

"No äkki vajab ta natuke rohkem aega leinast ülesaamiseks," kaitses Erika. "Tal on viimasel ajal olnud üks kaotus teise otsa. Nägid ise, kuidas Kris reageeris. Närvid täitsa läbi."

"Selle ajaga, mida temal vajab, jõuan ma vanadusse surra," vastas Jim ja riivas viimast viibet tehes midagi väga tuttavat. Seal see oligi! Kadunud suitsupakk. Riiulil, otse silma all. Kuidas ta seda küll varem ei märganud?