231. Emaks olemise "rõõmud"
Inglisilm arvas juba, et röövlid ründavad. Ta haaras relva järele, kuid nähes, et tegemist oli kõigest Jimi õhulaevaga, Inglisilm rahunes. Huvitav, mis vanamehel siia asja oli? Pärast lühikest tervitust vaatas Jim laevatekil otsivalt ringi ning küsis oma mõttes viisakalt, kas Inglisilmal on aega teda kuulata. Inglisilm noogutas. Mida ta muud ikka teha sai kui kuulata. Vanamees teda ju ei kuulnud. Kus su lapsed siis on? küsis Jim enne tuleku põhjuseni jõudmist. Inglisilm osutas kajutite poole. Ta oli käskinud lastel varjuda kohe, kui kuulis saabuva õhusõiduki mootori müra. Tubli, ütles Jim. Räägime siin. Neil polegi vaja kuulda. Inglisilm andis kärsitult käega märku, et Jim lõpuks oma jutuga alustaks. Kui Jim oli kogu öise juhtumi üksikasjalikult ette kandnud, vajus Inglisilm näost väga ära. Oli raske kuulda, et tema laps jälle mingi pahateoga hakkama sai. Ühtpidi tekkis viha ja teistpidi hakkas kahju. Ikkagi oma laps. Ta tahtis minna ning Kuu üles tekile tirida, ...