245. Prussakad ja laevaköök
Aina põlesid ja põlesid. Nii laevad kui majad. See hakkas juba ära tüütama. Krisiga oli vaja sellel teemal tõsiselt vestelda.
"Kunagi uppus meil üks õhulaev ära," ütles kellegi hääl Inglisilma selja taga. "Oli küll laev, aga vee peal ei püsinud. Väga imelik." Inglisilm reageeris nii äkiliselt, et Jack pääses hädavaevu püssipäraga vastu pead saamisest.
"Mida sina siin teed?" sosistas Inglisilm ärritunult. "Kas sa oled endiselt nende poolel?"
"Ei! Ma ju päästsin su," vastas Jack eemale tõmbudes. Pärast kõike seda, mis ta teinud oli, ei suutnud Jack ikka veel Inglisilma usaldust võita. See polnud õiglane.
"Tasa, lollakas," sosistas Inglisilm ja tõmbas Jacki tagasi enda juurde.
"Valva mu seljatagust."
Mõni sekund hiljem sosistas Jack: "Miks me siin oleme?"
Inglisilm ei vaevunud nii rumalale küsimusele vastama. Ta kükitas maha ja piilus ümber nurga. Kambüüsi uks oli irvakil. Sealt paistis valgust ja imbus toidulõhna. Keegi tegi süüa.
"Unes ma tunnen lõhnu, päriselus mitte," seletas Jack edasi. "Selle järgi olen ma sageli aru saanud, kas näen und või ei."
"Ole ometi vait," sosistas Inglisilm. Jacki lakkamatu vatramine oli tüütu ja ohtlik.
Üle Inglisilma saabaste sibasid prussakad. Jacki riided vedelesid tühjalt maas. No muidugi. Kus leidus midagi süüa, sinna läksid ka prussakad.
Mõni hetk hiljem tulid putukad laevaköögist tagasi ja riided täitusid nagu õhupall. Jack haakis ennast Inglisilma käe külge ja hakkas teda väljapääsu poole vedama. Õudus, mis tema näos peegeldus, oli kirjeldamatu. Inglisilm püüdis tema mõtteid ignoreerida Ta kuulis siiski kohutavaid asju, mida poleks ealeski kuulda soovinud.
Selja taga kajasid rasked sammud. Inglisilm haaras relva ning avastas, et see oli laadimata. Tema unenäos ei saanud nii juhtuda. Inglisilm hoolitses alati selle eest, et relvad oleksid laetud ja laskevalmis. Jacki käes välkus nuga. Ta oli valmis ennast ja Inglisilma kaitsma.
Olend, kes neid taga ajas, ei olnud inimene. Pigem sarnanes ta keedetud kaheksajalale. Pundunud, limane ja heleroosa. Ainsad inimlikud kehaosad olid jalad ja käed, mis kombitsate vahelt vaevu välja paistsid. Punaste silmade all mustendasid ninaaugud ja hambuline suu. Olend lõi valju lartsatusega oma kombitsa Jackile lagipähe ning pühkis Inglisilma jalust. Surm oli käeulatuses. Inglisilm mõtles oma lastest.
Su lapsed olid kambüüsis, kõlas Inglisilma peas Jacki hääbuv hääl. Jah, kahjuks olid nad kõik seal. Nii, nagu ükski ema oma lapsi näha ei sooviks. Isegi mitte õudusunenägudes. Inglisilm tahtis kätte maksta kõigile, kes...
"Emme! Ärka ometi!"
Anita oli elus, terve ja väga vali. Teiste laste hääled moodustasid kakofoonilise taustamüra. Inglisilm pigistas silmad veel kõvemini kinni. Tal jäi võitlus pooleli.
Krae vahele valatud jääkülm vesi mõjus ergutavalt. See pidi olema Ella. Inglisilma lapsed poleks nii teha julgenud. Nad kartsid oma ema äkilist iseloomu. Ellal oli üsna ükskõik. Tema tegi seda, mida teha soovis. Inglisilm hüppas istuli, tehes vigastatud jalale haiget. Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse... Kõik kaheksa last olid alles. Nii enda kui Krisi omad. Mis kell oli? Kas öö või päev? Kus Jack oli? Ega ta ometi unenäos surma saanud?
Jack lamas seina ääres, augilise ja narmendava madratsi peal. Ta jõllitas tühja pilguga enda ette ning värises üleni nagu malaariahaige. Vähemalt oli poiss elus ja tundus ühes tükis olevat. Regina tuli kajutisse, Marvin puusa peal ja rätirida järel lohisemas.
"Käisin teda pesemas. Tal on kõht lahti," seletas Regina. "Mis teil siin juhtus?"
"Kõigest uni," vastas Inglisilm. "Jack, ahoi! See oli ainult uni!" Ta virutas poisile rusikaga julgustava hoobi ribide vahele. Jack virgus ning tema pilk fokusseerus Inglisilma näole. Poisi suu venis laiaks õnnelikuks naeratuseks.
Parem olnuks vist teda mitte torkima hakata, mõtles Inglisilm nina kirtsutades. Ta libistas pilgu üle õhulaevas valitseva kaose ja ohkas. Krisi ei olnud ikka veel tagasi tulnud. Tuli ilma temata hakkama saada.
Kommentaarid
Postita kommentaar