98. Nukud
Päikesetõus oli läinud. Tema puhul polnud see sugugi erakordne, sest Päikesetõusul oli tavaks vähemalt kord aastas rändama minna, kaasas ainult eluks hädavajalikud asjad ja koer. Ta magas lageda taeva all või otsis vihma korral endale põõsa alla kuivema koha. Päikesetõus oli looduslaps. Tema käest õppis Max kõike, mida üks nõid teadma pidi. Voodoo kunstid olid kokku segatud kristluse, budismi ja teiste uskumustega, moodustades võimsa segu kõigist neist. Olles surnuteilmas viibinud, teadis Max, et surma pole vaja karta ja lahkunute hinged ei ole elavatele ohtlikud. Päikesetõus oli seal samuti käinud. Tegelikult kohtusidki nad esimest korda teisel pool. Siis, kui Päikesetõus oli tegemas teistsugust rännakut. Mitte keha, vaid vaimuga. Nad mõistsid teineteist ilma sõnadeta. Nad olid nii sarnased ja samas väga erinevad. Max tundis, et oli lõpuks leidnud kellegi, kes temast tõeliselt hoolis. Kellegi, kes lasi tal olla tema ise ilma igasuguse hukkamõistuta. Max proovis Päikesetõusule sam...