Artist ja Ööliblikas

Hommikul jõudis läbimärg külmast värisev Emma tagasi baasi. Ta hiilis nähtamatuna ümber maja, vaatas kustunud tuleriita ja suletud uksi. Kõik vist magasid veel. Emma hiilis ettevaatlikult sisse ja hakkas märgi riideid seljast võtma. Õnneks vedeles siin piisavalt kuivi mundreid, millega külmetavat keha katta. Kui Emma oli riided vahetanud, astus lattu Rotipoiss.  "Ah sina," ütles ta pettunult. "Ega sa Inglisilma pole näinud?"  "Tore sind ka jälle näha," vastas Emma. "Miks sa meiega kaasa ei tulnud?"  "Ma..." alustas Rotipoiss, kuid jäi ehmunult vait, kuuldes väljast püssitärinat. Ta jooksis õue, Emma tihedalt kannul. Õnneks polnud keegi baasi vallutama tulnud. See oli kõigest Inglisilm, kes oma viha solgiauku visatud lapsetapjate peal välja elas.  "Nad olid juba enne surnud," ütles Rotipoiss. "Hoiata teinekord ette, enne kui paugutama kukud. Ma juba mõtlesin, et nende sõbrad tulid meile kätte maksma." "Las tuleva

Natuke enne koidiku saabumist tundis Lily, et ei suuda enam kauem nälga välja kannatada. Ta jättis magava Kristoferi akvaariumisse luku taha, kirjutas uksekoodi numbrit sisaldava kirja ning ütles tüdrukule, kes hõõguvail silmil läbi akna välja vahtis, et tuleb varsti tagasi ning arvutis on teade Krisi jaoks, kui ta peaks vahepeal saabuma.  "Ah jaa, arvuti parool on tema sünnipäev," lisas Lily enne teele asumist. "Sünnipäev," kordas tüdruk sosinal. Ta ei mäletanud ühegi oma sünnipäeva tähistamist. Tegelikult ei mäletanud ta midagi, mis juhtus enne lastekodusse sattumist. Aga sünnipäeva nimetamine kõlas maagiliselt. See pidi olema midagi väga erilist. Päev, mis erines teistest päevadest. Ta lubas endale, et küsib Krisi käest kindlasti, millal on tema sünnipäev. Lily tõmbas selga pika mantli, kapuutsi silmini ja kõndis mööda maantee serva nagu viimsepäeva ratsanik, kes on hobuse ära kaotanud. Vere hankimiseks oli ainult üks võimalus, nii et ta selleks kedagi tapma ei p

Tagasi lastekodusse jõudes leidis Kris eest korras toad ning vanu multifilme vaatavad lapsed. Aga Lily't ja Kristoferit polnud kusagil näha.  "Tädi ütles, et ta käib korraks ära ja me saame hakkama, sest sa lubasid varsti tagasi tulla. Aga sa olid nii kaua ära," ütles väike tüdruk, keda Kris oli Kristoferi eest hoiatanud. "See imelik laps on ikka keldris ja uks on kinni. Me ei tohi teda vaadata." "Ei tohi, aga proovisite ikka," sõnas Kris. Ta tundis, kuidas kõhus õõnsaks tõmbas. "Kas ta jättis mulle mingi kirja või palus midagi edasi öelda?" "Ta ütles, et vaata arvutisse ja parool on sinu sünnipäev," oli teine, natuke vanem tüdruk abivalmis. "Millal su sünnipäev on?"  "Suvel," vastas Kris. "Palun laske mul nüüd vaadata, millise teate Lily mulle jättis." Ta lootis, et Lily ei unustanud öelda, kuidas Kristoferi juurde pääseda.  "Minu sünnipäev on samuti suvel," jätkas tüdruk. "Praegu ongi s

Baasi juurde tagasi jõudes ootas Krisi ees üllatus. Lilleke seisis keset hoovi ning Rotipoiss ja Emma askeldasid kilekottidesse mähitud kompsude kallal. "Mida te vahepeal korda saatsite?" küsis Kris. "Kas ma ei saa teid hetkekski omapead jätta?"  "Selline on siis tänu Lillekese tagasitoomise eest?" küsis Emma. "Me riskisime oma eluga, et sinu armsat rauakolakat päästa." "Tegelikult oli osa minust Lillekes. Tahtsin seda tagasi," pomises Rotipoiss endamisi. "Laibad oli ka vaja ära tuua ja Inglisilma eest kätte maksta." "Kus Inglisilm on?" küsis Kris otsivalt ringi vaadates. "Kas ta oli koos teiega?" "Baasis, valvab Miikaeli. Magades," vastas Emma. "Issi, kas sa oled väga vihane?" "Et ma oleks sinust peaaegu ilma jäänud?" Kris naeratas kramplikult. "Tead, plika. Ma aheldan su enda külge ja ei lase enam kunagi lahti. Mind ei huvita, et sa vanatüdrukuks jääd. Ja kui ma suren, s

Lastekodu ruumides käis vilgas tegevus. Need lapsed, kes ülestõusu ajal hoolikalt peitu pugesid ja Inglisilmaga kaasa ei läinud, olid nüüd terves majas juhtimise üle võtnud. Kõikjal valitses kohutav segadus. Põrandat kattis paks prügikiht, mis oli tekitatud ainult ühe ööpäeva jooksul. Laboris mullitasid teadmatu koostisega segud. Arvutiekraanidel jooksid multifilmid ja köögis oli kõik vähegi magus kraam peaaegu otsa saanud. Õnneks asus lastekodu eraldi kütusetehasest ja kassitoidu vabrikust. Kes teab, mida seal oleks veel korraldatud.  Samal ajal, kui Kris lapsi ühekaupa üles otsis, läks Lily koos Kristoferiga keldrisse kärbsevarusid otsima. Kuivatatud kärbsed olid libliklapse lemmikud. Õnneks seisid kõik karbid Kristoferi toiduvarudega samas kohas. Sama ei saanud öelda aga kunstvere kohta. Külmik, milles kunstverd hoiti, oli katki. Uks rippus hädavaevu ees, riiulid vedelesid maas ja terveks jäänud pakid verevarudega olid jõudnud lootusetult hukka minna.  Lily vaatas, kuidas libliklaps

Neljapäev ei maganud, kuigi aeg oli juba hiline. Ta istus väljas telgi ees ja ladus rohu peale laotatud rätikule linnuluid. Telgi taha puuokste küljes laperdas märg pesu. Lõuna ajal oli üks abivajaja tasuks toonud seebitüki. Nüüd lõhnasid kõik pestud riided nagu värsked metsmaasikad. Neljapäev lohutas ennast sellega, et küll lõhn tuule käes aegamööda hajub. Vähemalt oli see vaheldus telgis valitsevale kuivatatud ravimtaimede spetsiifilisele aroomile.  Tundus, et Neljapäev püüdis teha midagi plaani või kaardi taolist. Omaette pomisedes asetas ta ühte punkti musta sule ning ütles otsustavalt: "Saagu nii!" "Mida sa nõiud siin?" Päikesetõus jalutas hoovi, pambud käes, kitarr seljas ja koer mõne sammu võrra temast tagapool. Neljapäeva kõrval istunud kass ajas selja küüru, kähises ja jooksis kiiresti telki peitu. Pärast mitut ebaõnnestunud katset oli Lily taibanud, et Bobiga ei tasu tüli norida. Koer lihtsalt vajus oma suure kerega kiitsakale kassile peale ja Bobi paksust

Vältimaks neutronpommiks nimetatud liblik-lapse plahvatamist, asusid Kris ja Lily teele, et lastekodust toiduvarud ära tuua. Nii Kristoferi kärbsed kui Lily kunstvere, sest Krisi tervis poleks vampiiritari toitmisele kaua vastu pidanud. Emma ja Rotipoiss jäid baasi, Inglisilmale ja Miikaelile seltsiks.  Kristofer rippus nagu puuk Lily küljes ning peitis oma nägu valguse eest. Pärastlõunane hämarus oli tema silmade jaoks liiga ere. Sallidesse mähitud Lily mässis lapse riide sisse ja nägi välja, nagu polekski Kristofer veel ilmavalgust näha jõudnud.  "Oota korra," ütles Kris. Ta tegi kiire liigutuse ja surus käe rusikasse. Pihku avades tulid nähtavale kolm surnud sääske.  "Kas sa selliseid putukaid sööd?" Kristofer vaatas korraks ema poole. Nähes, et keeldu ei tulnud, avas libliklaps suu. Heleroosa keel rullus lahti ja noppis sääsed Krisi pihust vaid murdosa sekundi jooksul.  "Konn!" hüüdis Kris üllatunult kulme kergitades. "Sa oled ju karvane tiibadega

Baas oli ilma lasteta tühi ja kõle. Kummituslikud autoromud vedelesid õuel ja tunnelisuu mustendas nagu põrguvärav. Kõik peale Krisi magasid. Suitsetades Lily käekotist varastatud sigaretti, silmitses Kris tunnelit, justkui lootes, et lapsed koos tema tankiga tagasi sõidavad. Ta oli püüdnud magada, kuid nägi jubedat und. Unes olid sõdurlapsed need, keda sihikul hoiti. Seina äärde rivistatud mudilaste ees kõndis musta suusamaskiga mees, seljas musta värvi munder ning jalas tanksaapad. Must mees joonistas iga lapse laubale punase täpi ja hakkas siis püssitoruga osutades salmi lugema: "Üki, kaki, kommi, nommi..." Üles ärgates oli Kris üleni külma higiga kaetud. Karma, öeldi selle kohta, kui keegi oma tegude eest õiglase tasu sai. Aga nad olid ju nii pisikesed, nende elu oleks pidanud veel kaua jätkuma! Tunnelist paistis ähmane tuluke, mis tuli iga hetkega üha lähemale. Valguse liikumise põhjal võis arvata, et tegemist oli pealambiga. Hoides igaks juhuks ennast rünnakuvalmis, sei

Päikesetõus avas silmad täpselt samal hetkel, kui hommikupäikese esimesed kiired tema nägu puudutasid. Olles sündinud päikesetõusu ajal ja selle järgi nime saanud, tähendas iga uue päeva algus tema jaoks uuestisündi. Bob lamas truult peremehe kõrval. Tema kollast kasukat katsid verepritsmed. Kellegi teise vere omad, loom ise jäi terveks. Ta hoidis rohkem kõrvale ja vaatas pealt, sekkudes ainult siis, kui Rotipoisi elu ohtu sattus. Kõik läks hästi. Nemad jäid terveks ja lapsed pääsesid põgenema. Samuti põgenesid lastekodu töötajad, kellel oli õnnestunud jõhkras võitluses ellu jääda. Nad ei saanud alguses arugi, mis toimus. Neutraliseerija ei mõjunud enam. Lastest said järsku verejanulised kiskjad. Kõiges oli süüdi Rotipoiss, kes laboris salaja paar olulist vahetust tegi. Liikudes vastavalt vajadusele ringi ükskõik kelle kuju võttes, oli see imelihtne. Kõige raskemaks osaks kujunes lastekodusse sisse pääsemine, aga ta sai sellega suurepäraselt hakkama, sest isegi kõige paremini turvatud

"Kuhu te enda arvates minema hakkate?"  Rotipoiss jõudis Lillekese juurde täpselt siis, kui Inglisilm tahtis koos lastega ära sõitma hakata, kuid Kris polnud veel tagasi tulnud. See oli tema hipitank. Rotipoiss ei saanud lasta Krisi kalleimat vara lihtsalt minema viia.  "Kuule,  Kuule, ma juba tänasin sind ja su koera selle eest, et te mu vabaks lasite ," vastas Inglisilm närviliselt katuseluugi serva trummeldades. "Kui tahad kaasa tulla, kobi sisse. Kui ei taha, jää siia. Aga ära mölise. Selge?" "Kris tuleb kohe tagasi," jätkas Rotipoiss järjekindlalt. Tema kõrval seisnud koer hakkas vaikselt ära minema. Peremeest ei saanud enam kauemaks üksi jätta, sest hingeta keha võis muidu päriselt ära surra. Tundus, et Krisi mainimine mõjus, sest Inglisilm tõsines hetkeks. "Ma toon hipiromu talle tagasi, ausalt," pomises ta. "Lihtsalt laenan korraks, et lapsed ära viia." "Viige koos," ütles Rotipoiss. Mida rohkem tal õnnestus

Kohale jõudes leidsid Lily ja tema kaaslased eest totaalse kaose. Lastekodu polnud enam mäe sisse varjatud. Uksed seisid pärani lahti ja sireenid undasid. Ühtegi inimest polnud näha. Tundus, et kõik ellujääjad olid põgenenud. Lily tormas sisse, Kris ja Emma tema kannul. Lapsed jäid Lillekesse ootama ega teadnud juhtunust midagi. Haiglapalateid meenutavad ruumid olid segi pööratud. Siin-seal vedeles mänguasju ja täiskasvanute laipu. Lapsi polnud kusagil ja Sidi samuti mitte. Kas ta oli põgenenud või oli keegi lastekodu rüüstamas käinud ja Sidi kaasa võtnud? "Kas tema on samuti kadunud?" küsis Kris oma teisele lapsele vihjates. "Ma ei tea veel," vastas Lily. "Tema tuba on all, keldris." "Keda te keldris kinni hoiate?" küsis Emma. "Miks mulle keegi midagi ei räägi?"  "Varsti näed," lausus Lily ja tormas lifti poole. Treppe selle kohas ei olnud. Keldris, kuhu isegi sireene kuulda polnud, näis kõik korras olevat. Klaaskirstud olid

Lava oli püsti seatud ja lapsed etenduseks valmis, aga publikut polnud. Ainult ritsikad siristasid soojas suveõhtus.  "Äkki nad hilinevad," ütles Kris närviliselt niheledes. Talle meenus, et plakatitel polnud kirjas kuupäeva ega kellaaega, sest tal endal polnud kummastki kõige vähemat aimu. Lapsed ei viitsunud enam oodata ja hakkasid üksteist taga ajama. Neid vaadates kumises Krisi kõrvus: "Ratatatataa, ratatataa..." Viisijuppi laulnud tüdruk jooksis koos teistega ringi nagu täiesti tavaline laps. Ta oleks suutnud mõttejõudu kasutades kõigi pead plahvatama panna, kuid selleks polnud vähimatki vajadust. Kris oli temaga pikalt rääkinud ja lootis, et lapsele midagi ka kohale jõudis. Anita oli üks ohtlikematest lastest. Teda sai kasutada ainult relvana, sest rahuajal poleks tema oskustest kellegi kasu olnud. Kui, siis ainult tapamajas.  "Issi, millal etendus algab?" hüüdis Emma. Kuna ta ise vaatemängus osaleda ei soovinud, istus ta tühjade toolide keskel ja pu

Juba varahommikul kleepis Kris ümbruskonna majaseintele värvilisi plakateid. Paljudest majadest olidki ainult seinad alles. Kummituslinna meenutav piirkond ei tundunud just paljutõotav suure publikuhulga leidmiseks, aga kõik eelnevad lastelaadad olid näidanud, et soov mida erilist näha meelitas inimesed välja ka  sügavatest peiduurgastest. Omaette lauldes üritas Kris eemale tõrjuda peas ringi tormavaid mõtteid. Kõik pidi tulema omal ajal. Muutused, olevat Max öelnud... Kas ta teadis? Loomulikult ta teadis, kuid polnud kõigi nende aastate jooksul Krisile sõnagi lausunud. Ei Lily ega lapse kohta. Vanuse järgi mitte enam nii väga laps, ainult aasta noorem kui Emma, aga Lily ütles, et ta olevat teistsugune ega kasvavat kunagi suureks. Mida temaga oli tehtud? Või olid Krisil tõesti nii viletsad geenid, et tal ei saanudki normaalseid järeltulijaid olla? Küsimused, küsimused ja veel kord küsimused.  Plakat ei tahtnud kuidagi seinale püsima jääda. Kris kägardas selle kokku ja süütas põlema. Ka

Kris hingeldas nagu auruvedur, sest laste dresseerimine oli teda tõsiselt väsitanud. Alles natuke enne südaööd, kui lapsed lõpuks kurnatuna baasi magama vajusid, märkas Kris, et Lily oli kadunud. Emma ei teadnud midagi. Tema oli istunud pimeduse saabumiseni koos Rotipoisiga Lillekese katusel ja rääkinud ei tea millest. Niimoodi neid kahte koos nähes tekkisid Krisi pähe mõtted, mida ta sugugi mõelda ei tahtnud. Kuigi Emma käitus nagu laps, polnud tema keha enam lapse oma. Rotipoiss oli nüüd täiskasvanud mees. Kõike võis juhtuda. Kris raputas pead, püüdes rumalaid mõtteid minema tõrjuda. Isana muretses ta selgelt liiga palju. Aga see oligi ju isade põhiline kohustus, tunda muret oma laste heaolu pärast.  Kus oli Lily? Kris ei tahtnud hüüdma hakata, sest lapsed magasid. Ta tekitas pihku tulekera ja otsis selle valgel kõik nurgatagused läbi. Ei midagi.  Äkitselt seisis Lily tema ees, näost valge nagu kummitus. Kris astus võpatades sammu tagasi ja hingas siis sügavalt välja. Närvid olid pin

"Kustkohast nad kõik tulevad? Need lapsed?" Emma vaatas mõtlikult kaugusesse, hõljudes samal ajal Lillekese katuse kohal nagu kummitus. Eemal harjutasid lapsed ees ootavaks etenduseks. Kris polnud kunagi nii suurt lastehulka korraga õpetanud ja tundis ennast ebakindlalt, kuid häda sundis teda hakkama saama.  "Nad ei tule, nad tuuakse," vastas Rotipoiss. Ta kössitas Emma selja taga, seljas laiguline munder ja paljad jalad vastu külma metalli surutud. Saabastega harjumine läks tal raskelt pärast kõiki neid aastaid paljasjalgse rotina.  "Aga kuskohast nad tuuakse? Miks nende vanemad lapsi otsima ei tule?" täpsustas Emma oma küsimust. "Kui keegi mind rööviks, siis tuleks issi mind kindlasti otsima."  Rotipoiss ohkas sügavalt ja sulges silmad. Kuigi ta oli Emmaga kogu elu koos veetnud, hämmastasid tüdruku lapsikud küsimused teda jätkuvalt. Miks oli nii, et teised Emma vanused mõtlesid peaaegu nagu täiskasvanud, aga Emma jäi vaimselt ikka veel seitsmea

Päikesetõus jalutas koos truu neljajalgse sõbraga mööda maantee serva ja rada nende järel kasvas rohtu. Kaugemal kõrgus sakiline mäeahelik. Päikesetõus ei teadnud, kuhu minna. Samas polnud vahet - kõik kohad olid nagunii üpriski sarnased. Tee oli tühi ja tolmune. Tunni jooksul sõitis mööda üks auto, kui sedagi. Kütus ei olnud raisata. Inimesed hoidsid omaette ja tulid välja ainult siis, kui selleks mõjuv põhjus oli. Nõnda polnud Päikesetõusul tarvis muretseda röövlite küüsi sattumise pärast. Mitte, et temalt midagi väga võtta oleks olnud. Tegelikult oleksid röövlid pidanud muretsema Päikesetõusuga kohtumise pärast. Iga inimene neelas oma toitu süües vähemalt ühe seemne alla. Kui Päikesetõus vihastas, sai selle emotsiooni põhjustaja teada, mida tähendab see, kui kirsikivist hakkab kõhus puu kasvama või seemnest sirgub väljapääsu otsiv päevalill. Päikesetõus armastas loodust, eriti taimi. Taimede sirgumiseks läks alati väetist tarvis.  Ilm oli palav ja koer tahtis juua. Päikesetõus tegi

Päikesetõus oli läinud. Tema puhul polnud see sugugi erakordne, sest Päikesetõusul oli tavaks vähemalt kord aastas rändama minna, kaasas ainult eluks hädavajalikud asjad ja koer. Ta magas lageda taeva all või otsis vihma korral endale põõsa alla kuivema koha. Päikesetõus oli looduslaps. Tema käest õppis Max kõike, mida üks nõid teadma pidi. Voodoo kunstid olid kokku segatud kristluse, budismi ja teiste uskumustega, moodustades võimsa segu kõigist neist.  Olles surnuteilmas viibinud, teadis Max, et surma pole vaja karta ja lahkunute hinged ei ole elavatele ohtlikud. Päikesetõus oli seal samuti käinud. Tegelikult kohtusidki nad esimest korda teisel pool. Siis, kui Päikesetõus oli tegemas teistsugust rännakut. Mitte keha, vaid vaimuga. Nad mõistsid teineteist ilma sõnadeta. Nad olid nii sarnased ja samas väga erinevad. Max tundis, et oli lõpuks leidnud kellegi, kes temast tõeliselt hoolis. Kellegi, kes lasi tal olla tema ise ilma igasuguse hukkamõistuta. Max proovis Päikesetõusule samaga

Kuusteist aastat oli Sid saanud rahulikult tegutseda ja kaotustest taastuda. Siis tulid nad tagasi ning keerasid kõik jälle pea peale. Sid kahetses seda päeva, kui ta oli lubanud Maxil enda ja Angie juures elama hakata. See paranoikust eneseimetleja suutis ainult jama korraldada. Mis veel hullem, tema pärast suri Angie nälga. Kuna Angie oli haige, ei võtnud ta toitu vastu kelleltki peale Maxi. Pärast Maxi lahkumist oli Angie iga päevaga hääbunud ja kustus viimaks nagu ärapõlenud küünal. Ainus inimene, kellest Sid oli päriselt hoolinud, suri ühe idioodi isekuse tõttu.  Kuigi sellest oli möödas juba väga pikk aeg, surus Sid rooliratast nii kõvasti, et sõrmenukid valgeks muutusid. Angie oli alles, hermeetiliselt suletuna klaasist kirstu nagu väga kõhn Lumivalgeke, aga selle jaoks, et teda tagasi tuua, oli tarvis Maxi. Valemi leidmine polnud niisama lihtne. Keemik ei saanud lihtsalt võtta DNA proovi ja selle põhjal valmistada igavese elu seerumit. Maxi uurimiseks oli vaja aega, katseid ja

Neljapäeva ja Päikesetõusu telk oli kitsas, asju täis kuhjatud ning lõhnas veidralt. Max liikus kolahunnikute vahel vabalt, nagu poleks tema nägemisel midagi viga. Sarnaselt siitilmast lahkunud Esmele nägi ta teistmoodi, vaimsete silmadega. "See tüdruk on elus," ütles Max enne, kui Lily midagi küsida jõudis. "Aga tehke kiiresti, sest teda pole enam kuigi kauaks." "Kus ta on?" Lily püüdis leida enda ees seisvast isikust inimest, keda ta teadis. Midagigi ära tuntavat. Üks asi temas oli ikka veel endine.  "Sa oled näljane," ütles Neljapäev ja lasi sulekuuel seljast langeda. Veri oli sama. Soontes voolas ikka veel vana hea Max, mitte tundmatuseni muutunud Neljapäev. "Ei," vastas Lily pead raputades. "Ma ei tulnud siia selle pärast." "Ma teadsin, et sa tuled," sõnas Max riidekuhja otsa istuma vajudes. Tema selja tagant piilus välja karvutu kass.  "Kassi nimi on Lily. Ta kardab päikest ja on verejanuline nagu sinagi,&

"Tema nimi on Neljapäev," ütles Kris, kui nad kohale jõudma hakkasid. Silmapiirilt kerkis esile tipi telki meenutav teravatipuline moodustis.  "Ta on voodoo preester ja aitab inimesi, kes vastutasuks liha või tarbeesemeid viivad. Selle pärast liha, et taimi kasvatavad nad ise." Kris jäi seisma ja hingas sügavalt sisse. "Oled sa täiesti kindel, et temaga kohtuda soovid?" "Muidugi," vastas Lily. Ta oli üleni rättide sisse mähitud nagu sügavalt usklik mosleminaine, et eredas päikeselõõsas ellu jääda. "Miski on temas kindlasti endiseks jäänud," jäi vampiiritar optimistlikuks. "Ee... Tegelikult mitte," sõnas Kris ettevaatlikult. "Aga võib-olla on siiski parem, kui sa ise näed." Telgi ees istus liivakollases riietuses mees, lössis kaabu silmini tõmmatud ja õlevärvi juuksed üle kõrvade ulatumas, ning mängis suupilli. Tema kõrval lamas suur kuldse karva ja lontis kõrvadega koer. Loom ja tema peremees olid teineteisega sarnas

Hommikuks olid päästetud lapsed tagasi baasis, kuid paljud neist olid veel jäänud Sidi lastekodusse järgmist laata ootama. Lisaks Inglisilma kasvandikele viibisid baasis ka need lapsed, kes olid kusagil mujal vangistajate küüsi langenud. Seda, kuskohast nad rööviti ja kuidas sinna tagasi pääseda, nad ei mäletanud. Laste mälestused algasid lastekodus veedetud ajaga ning kõik eelnev oli mälust kustunud. Kris üritas pisikesi lohutada ja otsis Inglisilma varudest lastele kõhutäidet. Tema peas keerles paaniline hirm, sest tal polnud vähimatki aimu, mida päästetud lastekarjaga peale hakata. Selles maailmas siin polnud riigiasutusi, kuskohast abi paluda. Igaüks võitles enda eest ja inimelu omas väärtust ainult kellegi teise jaoks kasu tuues. Eksinud uhkustasid üksteise ees oma võimetega, just nagu tavalised lapsed uute mänguasjadega. Ka öösärgiga tüdruk, kelle paljaste varvaste ümber olid nüüd kümme numbrit suuremad sõjaväesaapad ja ülakeha kattis põlvini ulatuv laiguline jakk, tahtis oma või