62. Ennustus
„Milline enesehaletsejast idioot!“ pomises Kris omaette, kui oli kirja läbi lugenud. Maxi sõnade kohaselt olevat Ennustaja-Emma näinud ette mantlipärija saabumist koos mehe ja kolme lapsega. Millegi pärast oli Max kindel, et see mees pidi olema Kris, mitte tema. Tundes ennast üleliigsena, oli Max lahkunud. Seda, kuhu ta minna kavatses, polnud kirjas mainitud. Ennustajast maha jäänud päeviku lehekülgedel oli palju raskesti väljaloetavaid sõnu. Tahtejõudu pingutades suutis Kris sõnadest kokku panna enam-vähem loogilise kõlaga laused. „Nägin unes, et minu toolil istus heledapäine naisterahvas, kes nägi välja nagu mina, aga siiski polnud mina. Ta oli noorem ja tema selja taga seisis ebameheliku välimusega mees, kes hoidis süles pisikest last. Veel kaks last, kes olid suuremad, olid samuti seal. Ärgates..." Kris katkestas lugemise ja kommenteeris pahaselt: „Ebamehelik mees tähendab siis loomulikult mind, mitte Maxi, eks ole? Emma, kullake, sa oleksid võinud seda meest natuke täpsemalt...