65. Reekviem hobusele
Pärast kaheksa päeva pikkust pummeldamist ärkas Max teeäärses võsas, prügi ja kaltsude keskel. Hingematva leha järgi otsustades oli keegi mõnda aega tagasi ära surnud ning meelitas nüüd kohale parvede kaupa kärbseid. Max võis olla küll surematu, aga sellel hetkel oli ta päris kindel, et sureb haisu kätte ja liitub kohaliku lehkajaga. Ta ajas ennast vaevaliselt käpuli ja oksendas. Peavalu oli väljakannatamatu ning maomahla maitse ei tahtnud suust kuidagi kaduda. Läheduses polnud ühtegi kohta, kus oleks leidunud vett. Isegi porilompi ei olnud nägemisulatuses. Max üritas uuesti püsti tõusta. Seekord tal see isegi õnnestus. Magu oli tühi ja põis ootas kannatamatult oma järjekorda. Saanud nende toimingutega ühele poole, üritas Max riietelt mustuse maha pühkida, taipas oma tegevuse mõttetust ja hakkas siis ettevaatlikult mingis suunas liikuma. Kuhugi pidi ta ju lõpuks välja jõudma. Enne lahkumist jõudis Maxi aju registreerida tõsiasja, et tema puhkepaiga vahetus läheduses lamas ammusurnud ho...