246. Mees ilma sulgedeta

Jackil oli õigus. Maxi sulgi võis tõesti juba kaugelt ja kõrgelt näha. Kuid meest polnud enam nende sulgede all. Max oli kadunud ja tema uhke kaabu vedeles ühe hoone tagahoovis. Tundus, et peakate polnud kuigi kaua seal olnud, sest kohalikud pikanäpumehed oleksid selle üsna varsti pihta pannud. Järelikult ei saanud ka Max kuigi kaugel olla. 

Õhulaev maandus samasse hoovi, lömastades kogemata ühe marjapõõsa.

See on ju Doktori maja, mõtles Jim. Kris tõstis pilgu ja vaatas hoolikamalt. Seejärel kõndis ta maja ette ning luges ukse kohal rippuvat silti: 

"Dr Macleo praksis. Avatud esmaspäevast reedeni kell 8:00 - 16:00."

Kris teadis seda maja. Ta oli siin olnud. Doktor, kes siin elas, oli nüüdseks juba seitseteist aastat surnud. Või siis mitte - ukse avanud mees, kes Krisi tõsiselt põrnitses, nägi üsna elus välja. Mitte põrmugi vanem kui seitseteist aastat tagasi.

"Ee.." häälitses Kris ja vaatas abiotsivalt Jimi poole, kes oli talle vaikselt järgenud. Doktor tundis Jimi ära ja kutsus ta käeviipega sisse. Kris kasutas juhust ning lipsas Jimi kannul majja sisse.

Doktori haigetuba sarnanes rohkem kellassepa töökojale. Riiulid olid täis 

hammasratastega mehhanisme. Kuju järgi võis arvata, et need pidid asendama siseorganeid. Just nagu proteesid. Kris osutas ühele neist ja küsis: "Kas selle jaoks, et kõik toimiks, peab soontes vere asemel õli voolama?"

"Mitte päris kõikjal," vastas Doktor. "Ainult nii palju, et hoida mehhanismi ilusti töökorras."

"Aa..." vastas Kris ega julgenud enam rohkem nende asjade kohta küsida. Polnud ime, et Jim Doktorit teadis. Jimi sees oli samuti peenmehhaanikat, mis teda liikumas hoidis.

"Ega te juhuslikult mu venda kohanud pole?" küsis Kris. "Selline kõhn, minust lühem ja pikkade mustade juustega."

Doktor viipas tagatoa poole. "Ta on seal. Teda ei tohi praegu segada. Las puhkab ja taastub."

"Mis temaga juhtus?"

"Mis seal ikka juhtus... Hindas oma võimeid üle. Pean tunnistama, et ta on päris vastupidav. Teised temasugused oleksid pärast sellist läbielamist juba ammu teispoolsuses."

"Kas ta üritas enesetappu?" küsis Kris sosinal. Tema venna puhul polnud see kuigi usutav, aga samas oli viimasel ajal juhtunud päris palju uskumatuid asju.

Niina, las olla. Küll ta räägib ise, kui ärkab, mõtles Jim. Doktor oli harjunud patsientidega rahulikult ja aeglaselt vestlema. Jim suutis kõnet tema huultelt ilma igasuguse vaevata lugeda. 

"Veel üks asi," ütles Kris nimetissõrme üles tõstes. "Ma tean, et sellest on möödas väga palju aastaid, aga kas me oleme varem kohtunud?"

"Kindlasti mitte," vastas Doktor hetkegi mõtlemata. 

"Ma olen nüüd peaaegu android!" hüüdis Max sosinal, püüdes teeselda suurt vaimustust. See ei tulnud tal kuigi hästi välja. 

"Sa pole ainus," vastas Kris Jimi poole osutades. "Tema on samuti poolenisti robot."

Ära liialda, mõtles Jim. Mõned metall-liigesed ei tee mind robotiks.

"Jimile taheti mingit asja sisse panna, mille abil ta kuuleks ja saaks rääkida. Jim polnud nõus," lobises Kris edasi. Max ootas kannatlikult, millal vend oma jutu lõpetab. Ta istus voodil, rindkere sidemetesse mähitud ja teravad põsesarnad läbi kahvatu näonaha kumamas. Juuksed, millelt varem peegeldus sinakas läige, rippusid nüüd tuhmide ja elututena, nagu nurka tolmuma unustatud nukul. Uhkest tsirkuseartistist oli järel ainult kahvatu vari. 

Lõpuks jäi Kris vait. Ta vaatas kordamööda Maxi ja Jimi poole ning küsis tasakesi, justkui kartes oma küsimusega venda ärritada: "Kus Julia on?"

"Päikesetõusu juures," vastas Max ning vahetas kiiresti teemat: "Küsi Jimilt, kui tihti ta oma liigeseid õlitama peab. Kas mingi garantii ka kaasa anti?"

"Doktor oskab sulle paremini vastata," sõnas Kris. Ta otsis kohmetult sõnu. Nii palju oli küsida. Nii raske oli küsida ilma Maxile haiget tegemata. Jim niheles natuke ja hakkas ukse juurde minema, näidates Krisile suitsupakki. 

"Mine, ma jään siia," vastas Kris ning istus Maxi kõrvale. Tal polnud plaanis veel niipea lahkuda.

"Mis su käega juhtus?" küsis Max. "Käisid kaklemas?"

"Võib nii öelda küll," vastas Kris. "Piraadilaeva põletasin maha."

"Ei jätnudki Inglisilmale?" imestas Max. "Ta ju nii väga tahtis seda endale."

"Me käisime teda päästmas," jutustas Kris. "Piraadid röövisid ta ära. Võtsid pantvangiks ja tahtsid Regina vastu vahetada. Inglisilm võttis ühe neist laeva pealt kaasa ja kodustas ära."

"Sai endale uue rotipoisi?" küsis Max naljaga pooleks. Tema imestuseks vastas Kris: "Seekord prussakapoisi."

Max muigas endamisi. Tundus, et eluvaim hakkas tema sisse tasapisi tagasi tulema. Ainult kahe või kolme eemaloldud päeva jooksul jõudis juhtuda nii palju.

"Kuidas sa siia sattusid?" küsis Kris. "Mis sinuga juhtus?"

"Ma ei tea," vastas Max õlgu kehitades. "Mäletan ainult seda, et hakkasin varahommikul tsirkusest linna poole kõndima. Järgmiseks mälestuseks oli siin ärkamine." 

"Sinuga pidi midagi väga tõsist juhtuma. Muidu poleks sul kellavärgiga südant."

"Kellavärgiga...," kordas Max naerma hakates. "Keeran igal õhtul üles, et ilusti tiksuks. Käin ringi nagu enesetaputerrorist. Kes teab, äkki plahvatangi."

Max muutus tõsiseks ja vaatas aknast välja. "Igatahes on see kellavärk tõestuseks, et süda ja tunded pole omavahel vähimalgi määral seotud."

"Ta tegi sulle haiget ja läks Päikesetõusu juurde?" mõistis Kris.

Max noogutas. Täpselt nii oligi juhtunud.

"Ja laps?" küsis Kris.

"On vist ikka minu oma," vastas Max ohates. "Ei teagi enam."

"Ma ei kahtlegi selles, et laps on sinu," vehkis Kris tõrjuvalt käega. "Kuidas te teda jagama hakkate?"

"Ma pole veel nii kaugele mõelnud," tunnistas Max. "Kas on üldse sekkuda vaja? Las elavad õnnelikult omaette."

"Mina tahaks küll teda näha..." sõnas Kris. Hoolimata kõigest oli Julia ikkagi tema kasutütar. Tüdruk, keda ta oli sünnist saati kasvatanud. See tähendas, et Julia laps oli samuti väga hingelähedane.

"Sina tahad kõiki lapsi näha. Nagu sul endal neid veel vähe oleks," sõnas Max ja vaatas otsivalt ringi. "Kus nad üldse on praegu?"

"Inglisilma juures," vastas Kris. "Mul on lastevaba päev."

"Teil on, mitte ainult sul," ütles Max tähendusrikkalt naeratades. "Mis sa veel siin passid? Minge ja võtke oma vabast päevast, mis võtta annab. Vaata, et vanameest liiga ära ei kurna. Sureb veel maha. Muide, millised kehaosad tal mehhaanilised olidki?"

"Pervert," pomises Kris kõrvuni punastades. Talle ei meeldinud nii isiklikest asjadest avalikult rääkida, eriti veel Maxile. 

"Hea küll, mine nüüd," utsitas Max. "Mina ei kao siit niipea kuskile." 

Olles uuesti üksi jäänud, vajus Max selili voodile ja kuulas oma südame tiksumist. Tegelikult mäletas ta kõike, mis oli juhtunud hommikul pärast Julia lahkumist. 

Kellelgi polnud tarvis seda teada.