244. Halb uudis ja hea uudis

"Tal ei ole kõik hästi," ütles Kris hommikul ärgates. Teda jäid põrnitsema kolm üllatunud silmapaari. Nii kaua, kuni Kris ja Inglisilm haavu ravisid, elasid nad kõik Inglisilma õhulaevas nagu hipikommuun. Kaasa arvatud Loll-Jack, kes jäi pärast Painaja mahapõlemist kodutuks. Päeval aitas ta Jimil uut Miraaži ehitada. Õhtul tuli Jack Inglisilma juurde tagasi ja jätkas olmerindel võitlemist. Tal tuli see päris hästi välja, sest vaimselt oli Jack lastega üsna samal tasemel. 

"Kellest sa räägid?" küsis Inglisilm üle õla vaadates. Tal oli pooleli Agnese küünte lõikamine. Need olid sama kõverad ja tugevad kui koeral. Nendest jagu saamiseks läks vaja teravaid tange. "Nägid jälle halba und? Kas Kuu või Kaaren? Kummal ma pea maha võtan?" 

Inglisilm lõpetas maniküüritoimetused ning lasi kogu küüntelõikamise aja meeleheitlikult väänelnud ja niutsunud lapse vabaks. Ta lonkas Krisile lähemale ja ulatas käe, et saatusekaaslasest santi madratsi pealt püsti aidata.

"Inglisilm, kas su laps peabki nurka pissima või..." alustas Jack arglikult. 

"Ei pea," nähvas Inglisilm. "Ma pean kusagilt jalutusrihma hankima ja lapse õue pissile harjutama. Lapp on teises nurgas. Kuivata ära."

Jack kiirustas kuulekalt käsku täitma. Kris saatis poissi kaastundliku pilguga. Ta oleks nii tahtnud Jacki õlale patsutada ja soovitada natukenegi selgroogu kasvatada. Mis siis, et prussakas. Prussaka tiivad olid ka tugevamad kui Jacki iseloom. 

Inglisilma pilk reetis, et ta oli Krisi mõtteid kuulnud. Kris naeratas nii armsalt kui oskas, päästis ühe Maya liblikatest kassi küünte vahelt ja jätkas, nagu poleks ennist midagi lubamatut mõelnud: "Ma nägin unes oma kadunud vennakest."

"Nii?" küsis Inglisilm. "Kas ta on juba õnnelik titepapa?"

"Ma just ütlesin, et tal ei lähe hästi," kordas Kris. "Ta pole õnnelik. Ta on üksi ja omadega põhjas."

"Oota, aga ta lahkus siit koos Juliaga alles paar päeva tagasi."

"Linnas pidi aeg kiiremini mööduma," vastas Kris mõtlikult kleidiserva näppides. "Huvitav, kuidas Julial läheb?"

"No kui sa teda unes ei näinud, siis on vist kõik korras," püüdis Inglisilm Krisi lohutada. "Küll Päikesetõus tal silma peal hoiab."

"Just nimelt," sõnas Kris. Ta hakkas aru saama, mis võis olla vahepeal juhtunud. Julia peas keerelnud mõtted, mida Kris tsirkuse juures kuulis, jäid suure rõõmuga tähele panemata. Nüüd tulid need uuesti meelde. 

"Julial polnud plaanis Maxi juurde tagasi tulla," sõnas Kris vasaku käega oma asju kokku korjama hakates. Parem käsi oli sidemega kaela seotud. "Ma võtan lapsed kaasa ja me lähme Jimi juurde. Räägin temaga, et ta meid linna viiks."

"Tahad paberit ja pliiatsit?" oli Regina abivalmis. Kris ei vajanud seda. Joonistusplokist oli saanud ilmekalt illustreeritud kirjaplokk. Igal ajal, igaks otstarbeks.

Maya aevastas valjusti, ehmatades silmakoobastest lendu värviliste liblikate parve. 

"Ta tundub tõbine," ütles Inglisilm lapse laupa katsudes. "Jäta põngerjad siia. Ma vaatan nende järgi."

"Kuidas ma haige lapse juurest ära lähen..." kahtles Kris. 

"Me saame hakkama," kinnitasid Inglisilm, Regina ja Jack nagu ühest suust. 

"Issi, mine puhka," lisas Ella. "Sul on närvid krussis ja kondid katki."

"Tänan, kullake," vastas Kris. "Oled sa kindel, et ei taha kaasa tulla?"

Ella raputas pead. Talle meeldis Inglisilma lastega mängida.

"Ära siis Jacki kogemata nahka pista," hoiatas Kris enne minema hakkamist ning kuulis Inglisilma kinnitamas: "Tõsijutt. See tüdruk sööb prussakaid."

Vaene poiss ei julge vist enam kunagi putukateks moonduda, mõtles Kris omaette muiates. Täiesti uskumatu, kuidas Inglisilm igasugu imelikke libainimesi magnetina enda poole tõmbas. 

Vaba päev ilma lasteta. Kui poleks olnud muret Maxi pärast, võinuks täna lõpuks ometi elust rõõmu tunda.

Jim rügas juba varahommikust saati õhulaeva kallal üksinda tööd teha. Täna oli tema abilistel vaba päev, kuid Jim ei viitsinud üksi kodus passida. Seal polnud suurt midagi teha. Auk heeliumipallis sai ära lapitud väga kiiresti, sest kuldsete kätega laps-mehhaanik Miikael oskas ronida nagu orav. Laeva ehitama Jim teda siiski ei kutsunud. Ta oleks ennast imelikult tundnud vaadates, kuidas väike laps temast kiiremini ja paremini masinaid ehitada oskas. Jim oli harjunud ise kõige parem olema. Teised võisid teda ainult aidata, ei midagi enamat.

Nähes Krisi üksinda tulemas, käis Jimil külm jutt südame alt läbi. Kas midagi oli juhtunud?

Kris vaatas tellingutel turnivat Jimi tõsiselt, tuhnis mahukas õlakotis ja tõstis üles joonistusploki. Lehe keskele oli tõmmatud joon. Ühel pool oli kirjas: "HALB UUDIS" ja teisel pool: "HEA UUDIS".

Jim osutas haamrivarrega halva uudise poole. Naelad jäidki hammaste vahele oma aega ootama. Kris pööras lehte ja nähtavale ilmus tekst: "MAX HÄDAS". 

Kus? küsis Jim. Kris osutas umbmääraselt linna poole. Ta pööras uuesti lehte ja tõstis laialt naeratades üles hea uudise: LASTEVABA PÄEV!!!!