252. Hommik ja üllatuskülaline

Hommikul ei mäletanud Inglisilm eelnenud õhtust eriti midagi. Ta ronis voodist välja ja riietus hädapäraselt, et tualetti minnes kedagi ära ei ehmataks. Ehmujaks oli hoopiski tema ise, sest Kuu ja Kaaren kerkisid tema ette nagu metshaldjad. Kuu küsis: "Emme, kas sul on meeles, et sa lubasid kuu aja pärast prussakapoisiga abielluda?" Kaaren kordas küsimust tagurpidi, et öeldu ikka kenasti kohale jõuaks. 

Ausalt öeldes oli Inglisilm selle täiesti unustada jõudnud. Mällu kerkisid ähmased katked roosist ja Jackist. 

"Ära siis unusta homme avaldust kirjutama minna," lisas Anita kahjurõõmsalt irvitades. Kuigi ta oli juba teismeline, polnud tal veel ühtegi poiss-sõpra. See ei takistanud teda teiste kallal ilkumast.

"Kaduge, te pisikesed saatanad, enne kui ma teile püksi lasen!" ähvardas Inglisilm. Olles turvaliselt lossi kõige olulisemasse ruumi jõudnud, vajus ta potile järgi mõtlema. Abielu kõlas hirmutavalt. Mitte, et Jack talle meeldinud poleks, aga sõna "abielu" sisaldas endas kohustusi ja vastutust. Mehe ukse taha tõstmisega kaasnes lahutus ja varajagamine. Abikaasa võis anda allkirja sinu eest, kui sa haiglas pildituna lamasid. Kas Jack oleks üldse aru saanud, millele alla kirjutas? 

Jäi üle vaid loota, et Jack midagi ei mäleta. 

Robin oli Krisi peaaegu hommikuni raamatukogus oodanud ja uinus alles siis, kui koos oma vastse abikaasaga voodisse heitis. Nüüd magas Robin valjusti norsates ja Kris oli tänu temale juba kaks tundi lage põrnitsenud, julgemata mööda lossi ringi kõndima minna, sest kartis teisi pulmakülalisi häirida. Kui pidu välja arvata, siis polnud midagi teistmoodi. Nad elasid endiselt sama katuse all. Elu jätkus koos argipäevadega. Isegi nimi ei muutunud kummalgi neist. Sõrmus ainsana tuletas meelde, et nad olid nüüd abielus. Siiski oli hea tunda, et lõpuks ometi sai selle asjatoimetusega ühele poole. Läks alles aega!

Kris kuulis ukse tagant hääli. Järelikult oli keegi juba ärganud ning ta võis minna teise unetuga juttu ajama.

"Räägi nüüd uuesti, mis ma eile õhtul kokku keerasin," palus Inglisilm köögikraanist külma vett klaasi valades. Suu kuivas ja sees keeras.

Kris jutustas üksikasjalikult kõigist Inglisilma vägitegudest, lõpetades sõnadega: "Palju õnne teile, oligi juba aeg."

"Appi!" oigas Inglisilm ja istus köögilaua äärde toolile. "Kris, ütle, et see on ainult uni."

Kris ei öelnud midagi, aga kallistas Inglisilma, sest seda õnnetut pohmelli käes kannatavat inimolendit oli tõesti hale vaadata. 

"Nüüd võiksid meie mehed kööki tulla," pomises Inglisilm Krisi juuste sisse. 

"Las tulevad. Meil on riided seljas," vastas Kris. Nad puhkesid naerma, kuid naeru taga peitus kibe igatsus ammumöödunu järgi. Inglisilm ja Kris oleksid võinud olla abielus, kui Rotipoiss poleks vahele seganud. Elu läks nii ja nad ei teadnud siiani, kas see oli hea või halb. 

Max magas üksinda kõige suuremas ja uhkemas külalistetoas keset laia voodit nagu uhkele artistile kohane. Kui Max silmad avas, leidis ta enda suureks üllatuseks Robini endale otsa vahtimast.

"Meil jäi kaks aastat tagasi üks vestlus pooleli," ütles ta. "Ma olen vahepeal natuke järele mõelda jõudnud."

Max tahtis juba midagi vastama hakata, kui kuulis väljast tuttavat häält ning akna taha ilmus suur tume vari. Õhulaev!

Kõik üles ärganud lossiasukad olid tunnistajaks sellele, kuidas lilleliste tükikestega vanast soomukist kokku keevitatud monstrum võttis enda alla kogu tagahoovi, lömastades kõik taimed ja mõne aiatooli. Palju ei puudunud, et Päikesetõus koos telgiga laeva alla oleks jäänud. 

Max ruttas käigupealt riietudes õue, et tervitada hilinenud külalist, Reginat. Nad embasid ja suudlesid ning Kris vahetas Inglisilmaga imestunud pilke. 

"Ausõna, ma ei teadnud," ütles Inglisilm sosinal. 

"Mina ka mitte," vastas Kris. "Max ei rääkinud mulle sõnagi."

Õue tuikus unine Jack, kes toimuvat nähes silmad pärani ajas. Uni oli kui käega pühitud. 

"Regina! Emme abiellub kuu aja pärast Loll-Jackiga!" ruttas Agnes uudist teatama ja üritas olematut saba liputada. "Millal teie abiellute?"

Regina ja Max vaatasid teineteisele otsa. Regina noogutas ning Max lausus: "Tegelikult me juba oleme. See on pikk lugu..."