35. Pakkumine
„Kas päike paistab ikka veel?“ küsis Lily igatsevalt akna poole vaadates. Toas oli nii palav, et polnud enam õhku, mida hingata. „Kui me tagasi tulime, hakkas sadama,“ vastas Max ning piilus ettevaatlikult aknaluugi vahelt välja. „Täitsa pilves on!“ kuulutas ta ja avas pidulikult akna. Tuulehoog pritsis tuppa värskendavaid vihmapiisku. Lõpuks ometi sai vabalt hingata. Maxile meenus äkki, et tal paluti ennist midagi edasi öelda. „Kõrtsmik tahtis sinuga rääkida." „Minuga?“ imestas Lily. „Miks ometi?“ „Tal olevat sulle tööd pakkuda,“ vastas Max. „Tõenäoliselt mitte sellist, nagu sa varem tegid. Vähemalt ei näinud ma kõrtsis ühtegi tantsuks sobivat posti.“ „Hahaa. Ei ole naljakas,“ vastas Lily ja hakkas peegli ees end sättima, et tulevase ülemuse ees paremat muljet jätta. Max jälgis teda murelikult, kuid ei lausunud sõnagi. Lily oli suur tüdruk ja teadis ise, kuidas vanade paksude pervertidega toime tulla. Lõppude lõpuks oli ta ju ikkagi vampiir ning tavainimesed pidid teda kartma, mi...