Artist ja Ööliblikas

Nähes Maxi üksinda lossi juurde tulemas, sai Robin kohe aru, et midagi oli valesti.  "Kus Niina on?" küsis Robin enne, kui Max midagi öelda jõudis. Nad seisid hoovis keset lumesadu. Kaksikud ootasid autos. Max neelatas ja otsis õigeid sõnu, kuigi ta oli selle kohtumise kümneid kordi eelnevalt peas läbi mänginud.  "Krisiga juhtus õnnetus..." alustas ta ning jäi vait. Sõnad said otsa. "Ta on surnud?" küsis Robin vaikselt, nii et lapsed ei kuuleks. Max noogutas.  "Mine tuppa. Ma tulen varsti tagasi," ütles Robin ja jättis Maxi lossi ukse ette seisma. Max saatis pilguga Robini auto tagatulesid. Elu läks edasi. Kaksikud oli vaja lasteaeda viia ja Ella oli vist juba poolel teel kooli, mis asus kodule üsna lähedal. Endamisi ohates katsus Max välisust. See oli lukustamata jäänud. Muidugi, Robin lubas ju varsti tagasi tulla. Nii imelik oli lossi astuda teades, et Krisi polnud enam. Suure saali maleruudline põrand ootas kannatamatult, et keegi sellel salto

Tsirkuselaev püsis vaiksena ning artistid istusid oma kajutites. Kedagi ei huvitanud, et juba homme pidi aset leidma viimane etendus ja peaproov oli ikka veel tegemata.  Stella ei suutnud siiski kuigi kaua oma toas püsida. Ta ladus vaikselt ümisedes kristalle ja poolvääriskive ümber Regina keha, kattis kõik õhulaevas leiduvad peeglid kinni ja tossutas viirukit. Stella tundus viibivat oma turvalises mullis. Tsirkuseartistid olid igasuguseid rituaale ja muid veidrusi näinud ning suhtusid Stella asjatoimetustesse mõistvalt. Kui see tal leinaga toime tulla aitas, mis siis ikka. Laevatekile suitsetama läinud Kris võttis viimaks siiski julguse kokku ning läks Stellaga juttu ajama. Mõned küsimused vajasid vastuseid. "Kuidas sul läinud on?" küsis ta sosinal.  Stella asetas viimase viiruki seinaprakku, luges pominal midagi palve sarnast ning jäi Krisile tõsiselt otsa vaatama.  "Minul? Läinud?" imestas ta. "Näed ju, et olen siin ja töötan klounina. Või mida sa teda tahts

Terav küünarnukihoop ribide vahele sundis Maxi ärkama.  "Mis on? Kas ma norskasin?" pomises Max silmi avamata. Ta tundis ennast süüdi, teadmata isegi, mille pärast. Viimasel ajal oli Max nii sageli Regina käest pahandada saanud, et ta ei julgenud enam valjusti hingatagi, kartes oma naist ärritada. "Sa sonisid jälle temast," vastas Regina.  "No anna andeks," lausus Max ennast külili keerates, et kaasat kaissu võtta, kuid Regina tõmbus temast eemale ja jätkas: "Miks sa teda üles ei otsi, kui nii väga igatsed? Mina olen su jaoks kõigest aseaine, lohutusauhind."  Selline jutt oli midagi uut. "Mida sa ajad?" torises Max kulmu kortsutades. "Jää magama! Homme on pikk päev." "Käsutada sa oskad..." vastas Regina. Tundus, et Maxi vastus lisas ainult õli tulle. "Kallis, palun rahune," üritas Max uuesti. "Ma armastan sind. Päriselt, väga palju. Eriti siis, kui sa magad. Sa oled magades väga ilus." "Ah mi

Lõbustuspark oli samasugune kui eelmistes unenägudes. Põlenud vaateratas keerles tühjalt ringi ja karissellide tuled särasid silmipimestavalt. Midagi oli siiski teistmoodi. Seda mustlasvankrile sarnanevat ennustustelki polnud varem. Kris seadis sammud sinnapoole ja ronis mööda nagisevat treppi üles. Ta kummardus sisse astudes ja tundis, kuidas uksekardina narmad tema juukseid riivasid. Keset ruumi seisva ümmarguse laua taga istus mustajuukseline ennustajanna, nägu varjamas must poolläbipaistev loor. Kris tundis ta siiski ära.  "Julia, sa oled elus!" "Istu," vastas Julia. Kris istuski kuulekalt teisele poole lauda ning jäi silmitsema kristallkuuli, mida Julia oma käte vahel hoidis. Kuuli sisemus helkis ja sähvis, pannes särama Julia sõrmi ehtivad arvukad sõrmused. Äkitselt hakkasid kristallkuulist läbi voolama pildid Krisi elust. Lapsepõlvest kuni tänapäevani, täiesti juhuslikus järjekorras. Pildijada lõppes ning klaas värvus aeglaselt tumepunaseks, nagu oleks keegi

Robini ja tema kolme kasulapse elu veeres edasi vana rada pidi. Nädala sees läksid Marvin ja Maya hommikul lasteaeda ning Ella läks kooli. Õhtul üritasid lapsed üksteisest üle karjudes Robini kannatust proovile panna. Ei midagi erilist. Ainult Krisi polnud.  Mõnes mõttes oli nii isegi lihtsam. Robin ei pidanud lisaks lastele maha rahustama Krisi, kes tõepoolest vajas puhkust ja vaheldust argielurutiinile. Kui väga tsirkuses esinemist nüüd puhkuseks nimetada sai, aga vaheldus oli see kindlasti.  Samas tundus kuidagi võõras minna õhtuti üksinda magama. Robin oli juba harjunud öiste võitlustega teki pärast, mis justkui võluväel kahanes magamise ajal poole väiksemaks. Imelik oli magada nii, et kellegi juukseid polnud näos ega küünarnukke ribide vahel. Kõige kummalisem oli ärgata hommikul palju puhanumana kui varem. Kellegagi vestelda polnud samuti. Lapsed rääkisid küll kogu aeg, aga nendega ei saanud arutleda asjade üle, millest pisikesed arenemisjärgus ajud veel aru ei saanud. Tegelikult

Maailmalõpp polnudki enam oma nime vääriline. Viimaste aastate jooksul oli üles ehitatud päris kena ja toimiv linnake, mille munakividega kaetud kitsaste tänavate ääres seisid väikesed töökojad, poed ja teised elanike jaoks olulised asutused. Autosid polnud ja neil, kellel ei olnud võimalik oma õhulaeva soetada, tuli leppida kondiaurul töötavate sõidukitega. Jalgratastele, vankritele ja kärudele sarnanevaid kummalisi leiutusi võis näha igal pool. Hammasrataste ja vedrude piiramatud võimalused olid meistreid inspireerinud. Kogu idülli rikkusid aga tehis-inimesed. Selliseid sõnu nagu "robot" või "android" sealses ühiskonnas ei tuntud. Üleskeeratavad inimesekujulised orjad pandi tegema raskemaid töid. See tähendas, et päris inimeste jaoks jäi tööd vähemaks ning sissetulekud kahanesid samuti. Roboteid oli lihtsam ülal pidada. Nad ei vajanud süüa ega juua ning suutsid kogu päeva ilma puhkepausideta tööd teha. Ainult õlitamine, üleskeeramine ja rohkem kuluvate osade hoold

 Te kindlasti mäletate muinasjuttu Hamelini vilepillimängijast, kes tuli eikusagilt ja kadus jäljetult. Ta viis endaga kaasa linnaelanikke kiusanud rotid ja röövis kõik lapsed, kes omal jalal kõndida suutsid. Tegelikult oli neid kaks. Mõlemad olid olemas.  See on lugu mehest, kes ei viinud lapsi endaga kaasa. Küll aga juhatas ta rotid maailma, kus neid rohkem hinnata osati. Vilepill polnud niisama muusika mängimiseks. Õigeid noote õiges järjekorras kuuldavale tuues  kadus maailmu lahutanud piir, aga ainult korraks. Piisavalt kauaks, et lahkuda, jättes pealtvaatajad hämmeldunud nägudega tühja kohta vahtima.    "Lõpuks ometi!" hüüdis hallipäine näpitsprillidega vanamees. Kõik teadsid teda Doktorina ja ei  kutsunud iialgi nimepidi. "Ma kartsin juba, et sa ei tulegi!" "Peaaegu oleksin tulemata jäänud," vastas laborisse ilmunud külaline ning lasi kaasa toodud rotid vabaks. Ta vaatas, kuidas Doktor  närilised üksteise järel puuridesse suunas. Neist pid

Tavaliselt ei näinud Päikesetõus unenägusid. Ta lihtsalt heitis pikali ja lülitas teadvuse mõneks tunniks välja.  Seekord nii ei läinud. Päikesetõus leidis ennast seismas keset mahajäetud lõbustusparki. Roostetavad atraktsioonid moodustasid sakilise silmapiiri, just nagu rida katkiseid hambaid. Sama koledad ja kurbusttekitavad. Mustade ja pooleldi sulanud istmetega vaateratas liikus iseenesest, vedades endaga kaasa nähtamatuid sõitjaid. Kusagilt kostus vaikne leierkastimuusika. Punaselt hõõguv taevas kõrgus selle kõige kohal nagu viimsepäeva tulekahju. Mustlasvankrit meenutav suurte ratastega telk seisis keset kaost ning ukseava ees rippuvate kardinate vahelt kumas valgust. Päikesetõus astus mööda krigisevat puittreppi üles ja kummardus, et madalasse telki mahtuda. Seal ootas teda väiksese ümmarguse laua taga istuv mustajuukseline kaunitar, kes hoidis käte vahel kristallkuuli.  "Siin sa siis oledki," ütles Päikesetõus tervituse asemel ja võttis teisel pool lauda seisval tooli

"Kedagi ei huvitanud. Talle ei tehtud isegi lahkamist," lõpetas Robin oma loo. Ta jäi vaikides ootama Krisi hinnangut. Kris liigutas hääletult huuli, juskui loeks midagi kokku.  "Viis... või seitse," ütles ta. "Ma pole päris kindel." "Viis või seitse aastat vangistust?" "Inimesi, keda ma tapnud olen. Enamasti kogemata. Nii et minuga võrreldes oled sa lausa pühak." "Sina? Oled inimesi tapnud?" imestas Robin. "Sa ei suudaks kärbestki tappa!" Kris hüpitas vaikselt ümisedes tulekera enda peopesal. Tuli oli ühtaegu ilus ja surmav. Kindlasti mitte ohutu. Sama kehtis Krisi kohta. Ta võis tunduda ohutuna. Kleiti ja meiki nägi ta tõesti kena välja, aga oht hõõgus endiselt sügaval sisemuses nagu leek turbarabas. "Olgu, sa suudad tappa," muutis Robin meelt. "Aga sinus pole kurjust. Sa ei soovi kellelegi halba." "Ja sina soovid?" "Ma vihkasin teda," ütles Robin. "Oled sa kunagi kedagi

"Sa ei saa mulle mõtlemist keelata!" hüüdis Jack õnnetult käsi laiutades. Inglisilm oli teistsugusel arvamusel. Ta pööras Jackile selja ja keeldus temaga suhtlemast, sest prussakapoiss oli julgenud mõelda kahetsevaid mõtteid, kuuldes Regina ja Maxi värskest suhtest.  "Tundub, et me ei saagi kuu aja pärast torti," sõnas täiskasvanute armudraamat jälginud Anita ohates.  "Tule kohvikusse, seal saad," lohutas Ella. "Robin annab mulle kõike, mida ma soovin." "Kas Robin on mees või naine?" küsis Anita kulmu kortsutades. "Minu klassis käib üks tüdruk nimega Robin. Aga meil on üks õpetaja sama nimega ja tema on mees." "Robin on nagu sinu ema, aga vastupidi," lausus Ella. "Ma loodan, et nad issiga uusi lapsi ei saa. Mulle piisab juba Mayast ja Marvinist. Nad on nii tüütud!" "Agnes on ka tüütu," mõistis Anita sõbranna muret. "Ma ei tohi tal aju õhku lasta, kui ta haugub ja nurka pissib. Ma ei viitsi te