91. Kutsumata külalised
“Issi, siin on võõras mees!” hüüdis Emma varahommikul Krisi vasaku kõrva sisse, nii et see lukku läks ja vilistama hakkas. „Kes? Mis? Mida?“ Kris vidutas uniselt silmi ja ajas need pärani, nähes enda ees sihvakat noormeest, kes kandis seljas laigulist mundrit, nagu kõik siin baasis. Tema nägu oli kuidagi tuttav, kui välja arvata valugrimass, sest Emma oli teda kõvasti löönud väga hella kohta. Seda tüdrukut ei tohtinud ehmatada. „Hommikut, Kris,“ ütles noormees kareda häälega ja köhatas. Valu hakkas aegamisi taanduma. „Ma olen Rotipoiss. Harjumatu mind sellisena näha, eks ole?" Ta polnud väga kaua inimkeeles rääkinud ja hääldas sõnu kuidagi puiselt, vaevu arusaadavalt. „Sa oled... Kasvanud,“ vastas Kris, hoides samal ajal tagasi Emmat, kes oli võtnud uuesti rünnakuasendi. „Kuidas sul inimeseks muutuda õnnestus?“ „Baas oli täis koostöövalmeid rotte. Nad on nõus moodustama osi minu kehast,“ vastas Rotipoiss ja naeratas. „Lõpuks ometi, pärast kõiki neid aastaid!“ „Kas sa rottide...