155. Suurim fänn

Hommik algas Maxi jaoks meeldejäävalt. Ta sai hobuselt kabjahoobi otse keset nägu. Luude ragin lõikas läbi aju ja see valu, mida Max tundis... See oli parim, mida ta viimaste kuude jooksul oli tundnud. Hoides käsi veritseva näo ees, istus Max keset põhuhunnikut ja nautis õndsuselainetel hõljumist.

"Max! Kas sa oled elus?" Paanilised hüüded rikkusid kõik ilusa ühe hetkega. Julia jooksis talli, meenutades enda külge riputatud kõlisevate kettide ja neetidega vanainimeste ütlust: "Ehitud nagu mustlase hobune."

"Elus," ägas Max. Ta pühkis vere särgivarrukaga näo peale laiali, taipas peagi oma tegevuse mõttetust ning läks veeämbri juurde nägu pesema. Julia jälgis teda pingsalt ning märkas kohe, et Maxi nägu oli liiga terve, arvestades obadust, mille ta just äsja oli saanud. Eelmine tallipoiss, kes nende juures töötas, lõpetas oma elupäevad ajusse löödud ninaluuga. Metsik oli tugeva iseloomuga hobune, kes kuuletus ainult Ljubale ja Juliale. Mehi see mära ei sallinud ja ühtegi poega ta ilmale ei toonud, sest täkud said samasuguse kohtlemise osaliseks kui inimsoost isased. Samas oli tegemist ideaalse isendiga pikkadeks ratsaretkedeks. Tema kiirus ja vastupidavus ületas professionaalseid võidusõiduhobuseid.

"Kas jutt sinu surematusest vastab tõele?" küsis Julia, rahustades samal ajal Metsikut. "Isa rääkis mulle, et sa andsid kunagi etendusi, kus tapsid ennast laval publiku silme ees ja ärkasid hiljem uuesti ellu."

"Põhimõtteliselt olen ma surematu," kinnitas Max Julia sõnu. "Minu vigastused paranevad ülikiiresti ning ma ei karda valu, pigem vastupidi."

Julia käed peatusid keset hobusega askeldamist. "Vastupidi?" küsis ta.

"Mulle meeldib valu," ütles Max ning jäi Juliat tõsiselt põrnitsema. Kabjahoobist tekkinud vigastused Maxi näos olid nüüdseks juba armistunud ja vaevu nähtavad. "Miks sa seda kõike küsid?" 

"Niisama," vastas Julia. Ta ei rääkinud tõtt, seda oli näha ka ilma erivõimeteta. "Muide isa kutsus sind täna kaardimänguõhtule," lisas Julia teeseldud ükskõiksusega, nagu oleks teate edasiandmine talle täiesti juhuslikult meelde tulnud. 

"Ah nii?" Ka seda ei tahtnud Max eriti uskuda. Ta oli Igoriga kaarte mänginud. Sõber jäi alati kaotajaks. Lõpuks loobus Igor Maxiga mängimisest, et vähest alles jäänud raha ja eneseväärikust säilitada. 

"Nojah, isa kütab sauna ja..." hakkas Julia seletama, kuid Max katkestas tema jutu poole lause pealt: "Selge, me tuleme."

Julia näoilme muutus murdosa sekundiks, kuuldes sõna "me". Ta kogus ennast hetkega, vedas huultele kõvera võltsnaeratuse ning vastas: "Olgu, õhtul näeme siis!"

Endamisi naerdes võttis Max hangu ja jätkas oma tööd. Ta oli varemgi kohtunud hullumeelsete fännidega, aga nii aktiivset tegelast polnud Max enda elu jooksul veel kordagi näinud.