158. Lõbustuspark

Krisil oli täiesti ükskõik, mida Max sellest arvata võis, et lilleline buss seisis keset vagunite ees laiuvat parkimisplatsi. Ta lihtsalt astus kõige vasakpoolsema vaguni ukse taha, nagu Lily teda telefoni teel oli juhendanud, ning koputas. 

Lily nägi ust avades välja nagu elav surnu. Näis, et temalgi olid käsil rasked ajad. 

"Emme!" hõiskas Ella teda kallistama joostes. Lily astus uksest kaugemale ja kutsus külalised sisse. Ta tuikus vaevaliselt kööginurka ja hakkas kohvi valmistama. Tundus, et Lily polnud päris kaua korralikult magada saanud.

Kris võttis kohvivalmistamise sujuvalt üle. Ta nägi, et Lily ei suuda lusikatki käes hoida. "Mis juhtus?" küsis Kris sosinal, jälgides samal ajal silmanurgast Ellat. Tüdruk silitas kassi ja muidu nii pahura olemisega loom tundus seekord hellitusi nautivat. 

"Kus Max on?" jätkas Kris küsitlemist. Midagi oli väga korrast ära, aga ta ei mõistnud, mis nimelt. 

"Maxil on armuke," ütles Lily nukralt naeratades. Ta toetus kätega köögikapi servale ja värises üleni. Lily juustes ronis ringi üks ööliblikas. "Nad on praegu koos kusagil väljas, ratsutavad hobustega ja hobusteta..." 

Ella puhkes viimast sõna kuuldes südamest naerma. "Ilma hobuseta ei saa ju ratsutada!" hüüdis tüdruk ning unustas öeldu kohe, kui nägi põrandal vedelemas kassi mänguasja. Samal ajal, kui Ella püüdis toki otsa pistetud suletutiga looma tähelepanu võita, vahetasid Kris ja Lily vaikides pilke. Lapsed ning nende süütu mõttemaailm. Seda, mis enne ütlemata jäi, nägi Kris naise mõtetest.

"Oled täiesti kindel?" küsis ta igaks juhuks üle. 

Lily noogutas. "Ma nägin, aga nad ei tea seda." 

Kris krimpsutas valuliselt nägu. Ta oleks hea meelega midagi lohutavat öelnud, kuid ei leidnud õigeid sõnu. Nii kauaks siis seda hullumeelset armastust jätkuski. Kuni uue ihaldusobjekti väljailmumiseni.

Ta nimetab ennast nõiaks, ütles Lily mõttes. Vajudes luitunud lillemustrilise vakstuga kaetud laua taha istuma, lasi ta Krisil tegutseda. Lily tõesti ei jaksanud enam. Liblikaid tekkis järjest juurde.

"See naisterahvas on nõid?" imestas Kris. "Nõidus Maxi ära või? Muide sa laguned. Su juuksed on liblikaid täis."

"Kellest te räägite?" küsis Ella. "Kes on nõid? Ma tahan ka nõida näha, nad on nii lahedad!"

"Maxi uus sõber," vastas Lily. "Ta on paha nõid. Kas sa kakaod tahad?"

"Kas ma kaugelt vaadata tohin?" käis Ella peale. "Paa-luuun!"

"Hiljem," ütlesid Kris ja Lily üheaegselt.  Tüdruku mõtteid oli vaja millegagi kõrvale juhtida.

"Lähme sõitma," kutsus Kris. "Me saame kohvi kaasa võtta."

"Aga me ju alles tulime," vaidles Ella. "Kas me lähme nõida vaatama?"

"Me lähme..." Kris mõtles paaniliselt kohtade peale, kuhu saaks minna tuletrikke tegeva, nähtamatuks muutuva ja lendava lapsega, kelle liblikatiivad kõigi pilke püüdsid. Ainsa võimalusena tuli pähe hullumaja polsterdatud palat. 

"Lõbustusparki," ütles Lily. "Kas sa tahaksid karusselliga sõita?"

"Jaa!" hüüdis Ella ja hakkas suurest rõõmust üles-alla hüppama. Kui Kris tema selja taga hääletult kätega vehkides üritas Lily'le selgeks teha, et see pole sugugi hea mõte, rahustas naine teda: "Kõik läheb hästi. Me ei saa Ellat igavesti tavaelust isoleerida."

Kris polnud selles nii kindel, aga samas vastasid Lily sõnad tõele. Ella oli niigi liiga pika aja oma elust veetnud akvaariumis klaasi taga ja kitsas soomukis oma isa valvsa pilgu all. Nüüd oli lõpuks ometi tekkinud võimalus normaalse lapsepõlve nautimiseks.

Samal ajal, kui Ella karusselliga ringiratast tuhises, said tema vanemad aega omavahel vestlemiseks.

"Kuidas sul siis vahepeal läinud on?" küsis Lily. "Said linnaloa?"

"Jah. Tundub, et jäädavalt," vastas Kris. Ta jälgis mõtteid kogudes, kuidas karussell järjest kiiremaid tuure üles võttis ning lisas: "Meie elame nüüd jälle bussis, Ellaga kahekesi."

"Mis asja!" hüüatas Lily. Sellist vastust ta küll ei oodanud. "Mis teil juhtus? Te sobisite ju omavahel nii hästi ja kõik need lapsed..."

"...tahavad nüüd mind ära tappa, sest minust sai emme järjekordne "sõber", kes tuli, oli ja läks," lõpetas Kris lause.

Lily pani käe lohutavalt tema õlale ja tundis, et kõik need probleemid, mis ennist olid tundunud põhjatu sügavikuna, polnud midagi Krisi muredega võrreldes. "Läksid ise või visati välja?"

"Visati välja," vastas Kris laialt naeratades, kuid tema silmades läikis meeleheide. "Sain tegevusjuhendi ka kaasa."

Lily võttis vastu hoolikalt kokku volditud paberi ja luges läbi lühikese kirja, mille Inglisilm oli Krisile jätnud. Kiri oli vigu täis, nagu oleks selle kirjutanud algklassi õpilane.

"Sa oled nii sõnakuulelik," ütles Lily. "Tulidki minu juurde tagasi. Täpselt nii, nagu kirjas soovitati."

"Pärast kuu aja pikkust mõtlemisaega. Täna on kolmekümnes päev" vastas Kris. "Mul oli vaja kellegagi rääkida. Kuna mul pole kedagi peale Ella ja sinu... Ma ei teadnud, et sul on samuti rasked ajad. Seekord sa isegi ei kirjutanud mulle."

"Sest ma ei tahtnud teid segada," vastas Lily. "Räägi, kuidas see kõik juhtus. Miks ta sinuga nii tegi?"

"Sellel õhtul, kui me jäätisekohvikus rääkisime..." alustas Kris ettevaatlikult sõnu otsides, "ei läinud ma koju. Vajasin natuke aega iseenda jaoks. Olgu, ütlen otse, ma hakkasin jooma. Üksinda. Inglisilm vist mõtles üle, sest ma olin telefoni välja lülitanud." 

Lily noogutas mõistvalt. Tema oleks samuti üle mõelnud.

"Kui ma varahommikul koju jõudsin, olid kõik minu asjad bussi ette tõstetud.," jätkas Kris jutustamist. "Kiri seisis kõige peal. Ella magas bussis ja süütevõti vedeles esiistmel. Maja uksed olid lukus ja aknad pimedad. Ma arvan, et ta oli kodus, aga ma ei tahtnud lapsi üles ajada. Võtsin oma kraami ning sõitsin minema. Sellest ajast peale pole ma temaga enam suhelnud. Blokeerisin Inglisilma telefoninumbri, sest ta üritas hommikul mulle helistada. Kui kõik siis kõik. Ma ei lase endaga mängida. Piisab sellest, et sina seda aeg-ajalt teed." Krisil oli ikka veel okas hinges selle pärast, kuidas Lily teda oma hüpiknukuna kohtles. 

"Põleb! Tulekahju!" Hirmunud hüüded segunesid laste hüsteerilise nutuga. Karussell, millel Ella sõitis, oli põlema süttinud. Hiiglaslik ratas keerles täiskiirusel mitu ringi läbi leekide, enne kui lõpuks seisma jäi. Inimesed karjusid, vaadates abitult oma lähedasi põrgutulest läbi tuhisemas. Korraks tundus, et see ei peatugi.

Kris otsis pilguga oma tütart, aga ei suutnud teda leida. Silmade ees tõmbus kirjuks. Ta ei näinud midagi peale leekide. Lily oli muutunud liblikaparveks ja otsis Ellat platsi kohal ringi lennates, kuid must toss, mis karusselli juurest üles paiskus, varjas vaatevälja.

"Issi, ma ei teinud seda, päriselt," kuulis Kris Ellat ütlemas. "Ma lendasin ratta pealt ära enne seda, kui kõik põlema süttis. Mina pole süüdi, päriselt..." 

Kobades nähtamatu lapse järgi, surus Kris tütre pisikese hirmust väriseva keha enda vastu. "Muutu kähku nähtavaks ja lehvita emmele. Ta on seal üleval, lendab liblikatena."

Liblikaparv laskus Krisi peale, kattes tema erksavärvilised riided ühtlase halli kihiga. Korjanud Lily riided maast üles, haaras Kris Ella käest kinni ja nad põgenesid nagu tagaotsitavad kurjategijad.