162. Kolmekesi edasi III

Ella sonis läbi une ja värises üleni. Lily laotas lapsele teki peale. Kris sõi tanklast ostetud hamburgerit ning uuris ajaviiteks oma juhiluba. "Lily, kui vana sa praegu oled?" küsis ta. 

Lily tõmbus üleni pingesse. Vampiirina elamine oli talle mõne lisa-aasta juurde andnud, kuid see tähendas omakorda, et tõelise vanuse mainimine muutnuks ta Krisiga võrreldes muldvanaks. "Miks sa seda teada tahad?" 

"Kas sul läks ka kümme aastat elust maha?" küsis Kris oma juhiluba näidates. "Vaata, ma oleksin selle järgi pidanud sinuga kohtudes alaealine olema."

"Äkki olidki?" küsis Lily naerma hakates. "Käitumuse järgi oleks mõnikord võinud sind küll lapseks pidada."

"Jah, emme," mõmises Kris viimast toidupala suhu toppides. "Tegelikult küsisin ma sinu vanust selleks, et teada saada, kas taaskäivitus mõjus meile kõigile samamoodi. Sa ei pea mulle täpset numbrit ütlema, kui ei taha."

"Ellale mõjus, aga teiste puhul pole märganud," arutles Lily. "Inglisilm ei muutunudki lapseks, vaid sai suure pere emaks, nii et talle vist lisati kõik need aastad juurde, mis minult maha võeti."

Inglisilma nime kuuldes muutus Krisi nägu korraks väga tõsiseks, kuid ta võttis telefoni ja teeskles seda näppima hakates, et kõik on parimas korras. 

"Keegi ei saanud surma, aga päris suur hulk inimesi viidi haiglasse," raporteeris ta.

"Karussellil? Issand jumal!" Lily nägi jälle oma peas laste hirmunud nägusid, kohutavaid põletushaavu, valu, kannatusi, karjeid, pisaraid...

"Nad ei lähe vist enam kunagi lõbustusparki," sõnas Kris ohates ja pani telefoni kõrvale. Ella tundus magades nii armsa ja ohutuna. Kas see oli tõepoolest ainult kokkusattumus, et karussell tema juuresolekul põlema süttis? Miks ta enne leekide lahvatamist ära lendas? Tuli poleks teda haavanud, kuid siiski. Kuidagi liiga palju asju juhtus, et kõike vaid juhuslike kokkusattumuste süüks pidada. Üks oli kindel - isegi kui Ella seda tegi, siis kogemata. Tal polnud halbu kavatsusi. Lapselik rumalus ja oskamatus oma tegude tagajärgedele mõelda tekitasid liiga sageli katastroofe. 

"Ärge pange mind jälle klaasi taha!" hüüdis Ella istuli tõustes, kuid tema silmad olid suletud. Tüdruk tõrjus lohutajad eemale ja temast õhkuv kuumus oli juba eemalt tajutav. 

"Ella," ütles Kris tütrele ettevaatlikult lähenedes. "Ella, kuula mind. Mõtle külmast lumest. Jääväljadest ja pingviinidest. Sulle meeldivad pingviinid, eks ole? Kas sa tead, miks jääkarud ei söö pingviine?"

"Ei," vastas Ella. Kuumus hakkas tasapisi taanduma. 

"Sest pingviinid elavad maakera alumisel poolel, aga jääkarud on üleval," vastas Kris ning jätkas kurva häälega: "Nad ei kohtu iialgi. Jääkarud ei saagi teada, kuidas pingviinid maitsevad. Nii kahju."

Ella puhkes naerma ja avas silmad.

"Issi, kas sa viid mind loomaaeda pingviine vaatama," küsis ta nüüd juba täiesti ärkvel olles. 

"Kunagi kindlasti," vastas Kris. Teoreetiliselt ei saaks midagi süttida kohas, kus on palju vett. Samas ei võinud Ella puhul ealeski teada, mis tal pähe karata võis. 

"Ma ei pane pingviine põlema," lubas Ella. Kuigi laps mõtles seda täiesti tõsiselt, oli nüüd Krisi kord naerma hakata. "Ma usun, et sa ei pane pingviine põlema. Nad ujuvad vees ja sa saaksid neist suppi teha. Ella, kas sa süüa tahad?"