164. Meestejutud

Nagu arvata võiski, saabus Max üsna varsti pärast Rotipoisi lahkumist. Päikesetõus oli käinud Igori juures vahetuskaupa tegemas, turgutades natuke tema aiamaad ja saades vastutasuks toitu nii endale kui koerale. Ta jõudis tagasi täpselt samal hetkel, kui Max oli telgi ette seisma jäänud, näol õnnetu ilme. 

"Ega sa Lily'st midagi ei tea?" küsis ta.

"Nüüd sa siis lõpuks märkasid teda," vastas Päikesetõus. Tema sõnad ei kõlanud süüdistuse, vaid pigem tõsiasja nentimisena. 

"Mida sa sellega öelda tahad?" küsis Max. 

"Seda, et sul jätkus viimastel nädalatel silmi ainult ühe mustajuukselise kaunitari jaoks ning kõik läks täpselt nii, nagu minema pidi," vastas Päikesetõus kompsu õlalt maha pannes.

"Aga ta..." Max mõtles kiiresti kõigest, mis vahepeal oli juhtunud. "Ta ise käib mul kogu aeg sabas, räägib nõidumisest ja saatanast ning kasutab mind vereohverduste jaoks. Midagi sellist, mida sina ja Lily arvate, pole kunagi juhtunud. Vähemalt ma ei mäleta, et oleks." 

"Ja sina lased tal seda kõike teha, nautides noore fännitüdruku tähelepanu," vastas Päikesetõus. Kuulda Maxi rääkimas kellestki teda ära kasutamas, oli ülimalt ebatavaline. Tavaliselt oli Max ärakasutaja rollis, pannes inimesi tegema kõike, mida ta soovis. Tundus, et nõiatüdruk oli illusionisti osavalt ümber oma sõrme keeranud. 

Pimedus oli iga hetk üle maa laskumas. Päikesetõus süütas eelnevalt valmis pandud lõkkepuud ja asetas poti tule kohale. 

Kollane valgus valgustas meeste mõtlikke nägusid. Max ei lausunud enam sõnagi. Ta lihtsalt jõllitas Päikesetõusu ja mõtles, kui väga ta vihkab seda kõiketeadvat pilku, sügavmõttelisi sõnu ja sõbralikku üleolekut. Kuigi Max pidas Päikesetõusu endiselt oma parimaks sõbraks, oleks ta mõnikord tahtnud talle kallale minna. Samal hetkel piiksatas Päikesetõusu mobiiltelefon. Kris saatis sõnumi, milles palus Maxile edasi öelda, et Lily on koos temaga, elus ja terve.

"Nüüd nad juba räägivad ka teineteise eest," lausus Max mõruda muigega. "Soovi neile edu ja kümmet tiivulist põngerjat."

Päikesetõus hakkaski sõnumit trükkima. "Veel midagi?" küsis ta. "Ma olen täna nagu isiklik sekretär. Kõigepealt Rotipoiss, siis sina..."

"Rotipoiss?" Max polnud temast juba ammu midagi kuulnud. "Kuidas Rotipoisil läheb? Millega ta tegeleb?" Mõtete mujale viimine oli praegu lausa hädavajalik. Max oleks nõus olnud kas või muru kasvamisest rääkima, et natukegi edasi lükata karmi reaalsuse pähe kukkumist. Lummus, milles ta oli kuu aega viubinud, hakkas tasapisi hajuma. Mis siis, kui Julia oligi päriselt nõid? Võib-olla kasutas ta maagilist loitsu, et Maxi oma tahtele allutada. 

"Rotipoiss viskas Krisi Inglisilma juurest välja ja tahtis ise Inglisilma elukaaslaseks hakata, aga ta oli oma taktikas paar tõsist valearvestust teinud."

"Oota, pea nüüd hoogu!" Maxile tundus, et Päikesetõus oli millestki väga valesti aru saanud. "Rotipoiss on selles maailmas üks osake Inglisilma lastekarjast."

"Nad on tegelikult Inglisilmaga ühevanused ja neil pole veresugulust. Inglisilm pole ühelegi oma lapsele päriselt ema, sest tema ei muutunud koos maailmaga, kui sa mõistad, millele ma vihjan," selgitas Päikesetõus. "Muide Rotipoiss on nüüd jälle täiskasvanu," lisas ta kõige olulisema fakti.

Max püüdis infokilde oma peas kokku sobitada. Rotipoisi puhul olid asjad isegi loogilised, sest ta võis olla ükskõik kes, olenemata soost, aga Kris...

"Hah, ma ju ütlesin, et Kris on gei!" hüüdis Max võidukalt.

"...kes tegi su naisele tite," täpsustas Päikesetõus õela muigega. Mõnikord ta lihtsalt ei suutnud ennast tagasi hoida.

Hetkeks tekkinud rõõmutunne kadus Maxi seest sama kiiresti, kui oli tekkinud. 

"Teda sugu ja liik ei huvita. Järgmiseks teeb mõnele koerale kutsikad. Et libliklapsel üksinda igav ei hakkaks," lausus Max oksaraagu lõkkesse visates. Õhku paiskus pisikeste tulesädemete pilv. Päikesetõus lausa vappus vaiksest naerust. Oh neid emotsioone, mida armukadedus tekitada suutis. 

Sõnad olid otsa saanud ja Maxil ei jäänud üle muud, kui tänada Päikesetõusu ja hakata tasapisi kodu poole tagasi astuma. Ta püüdis Julia vagunist vaikselt mööda hiilida. Praegu polnud Maxil vähimatki tuju enese ohverdamiseks, valu nautimiseks või Julia loitsude kuulamiseks. Vaguni aknad olid pimedad. Küllap Julia magas juba. 

Jõudnud enda ukse juurde, otsis Max taskust võtmeid, aga ei suutnud neid kuidagi leida. Päikesetõusu juurde minnes olid võtmed veel alles olnud, sest ta lukustas vaguni ukse enda järel. Või siis mitte? Linki alla vajutades vajus uks vaikse käginaga lahti. Pimedas toas lambilülitit otsides tundis Max äkki, kuidas noatera talle sügavale selga tungis ja teadvus paari sekundiga kustus. Ta jõudis enne minestamist kuulda ainult kahte sõna: "Tere, kallis!"