167. Kättemaks

Pärast Päikesetõusu lahkumist tõmbus Angie endasse ega rääkinud Sidiga enam sõnagi. Ta kooserdas jalgu järel lohistades mööda kiriku keldrit ringi nagu rahutu vaim ja tegi oma toimetusi automaatselt, unustades tähtsaid detaile, nagu näiteks toidu taldrikule panek või kühvli kasutamine prahi äraviimiseks. Nõnda võis juhtuda, et ta jättis puuritäie rotte ilma toidu ja joogiveeta ning pühkis tolmu kokku, kuid see jäigi keset põrandat vedelema. Angie'l oli justkui üks oluline hammasratas peast puudu, mis kõiki teisi süsteeme töökorras hoidis. Loomulikult polnud Sid sellise olukorraga rahul. Ta tahtis, et asjad toimiksid. Olles harjunud, et Angie täitis kirikus kindlaid ülesandeid, tekitas temas tohutut raevu, kui elekter ära kadus, sest näljasurma piiril viibinud rotid ei jaksanud enam generaatorit töökorras hoida. Generaatorist sõltus ka labori töökorras olek. Pimedas ei saanud tööd teha ning küünla süütamine keset kemikaalide aure polnud kuigi hea mõte. 

Kirikusaali korra eest hoolitses Sid ise. Kogudusele ei tohtinud halba muljet jätta. Ta kõndis pühakotta tulnud rahva ees ilmetu kivinäoga ringi ja luges raamatust harjumuspäraseid ridu, samal ajal kui tema mõtted mujal viibisid. Midagi oli tarvis ette võtta. Sellisest zombi-õest polnud vähimatki abi. Ta tekitas rohkem kahju kui kasu. 

Pärast jumalateenistuse lõppu asju tagaruumi viies leidis Sid õe keset vahekäiku seismast, silmis tühi pilk. Tal oleks nagu patareid tühjaks saanud. 

"Las ma vaatan, mis sul viga on," ütles Sid ning üritas Angie teadvusesse tungida, kuid see oli lukus. Kaitsest läbi tungida oli praktiliselt võimatu. Angie seisis kindlalt paigal ning tema jalgadest tungisid välja juured, mis uuristasid endale teed läbi põrandapragude. Paokil huulte vahelt paiskusid välja siugjad väädid. Need kaevasid ennast Sidi suhu, kurku ja mööda hingetoru järjest sügavamale. Õest ja vennast said kaks teineteise külge põimunud rohelist põõsast. Taimed roomasid järjest edasi. Paar tundi hiljem haljendas kogu kiriku fassaad. Lehtede vahel puhkesid imeilusad erkpunased õied. 

Samal ajal askeldas Erik laboris pahaaimamatult edasi. Ta vaatas kella. Lõunasöök oli hilinenud juba viisteist minutit. Mis saavutusi nad temalt ootasid, kui isegi söögiaegadest kinni ei peetud? 

Poolsurnud laborirott hakkas äsja süstitud vaktsiini mõjul ennast erksamalt liigutama. Tundus, et vastumürk mõjus ja Erik võis seda enda peal proovida. 

"Mitte enne, kui ma olen söönud," ütles keemik rotile ja istus laua taha ootama. Nad ei saanud teda ometi nälga jätta. Sidil oli teda vaja.