161. Kolmekesi edasi II

Pool tundi hiljem magas Ella sügavat und ja Lily tõstis ta ettevaatlikult voodile. Kris parkis bussi tee äärde ning tegi pausi. 
"Sa mõtlesid seda tõsiselt või?" küsis Kris harjumuspäraselt Lily sigaretti suitsetades. 
"Sinu juurde jäämist? Jah, muidugi," vastas Lily. "Ella vajab praegu meid mõlemaid ning kodus ei oota mind keegi. Isegi kass hoiab minust eemale."
"Ja kui Ellaga kõik korda saab ning Max sind tagasi enda juurde kutsub?" Valusad kogemused olid Krisile õpetanud, et Lily peale ei saanud kunagi päris kindel olla. Ta tuli ja läks. Tema tujud muutusid kiiremini kui kuufaasid. 
"Siis on Max ise süüdi, sest ma ei lähe tagasi." Lily puhus kopsudest välja pika suitsujoa. Vaimusilma ette kerkis must tossupilv ja kõrvus hakkasid uuesti kõlama karjed.
"Aga..." Lily otsis teemat, millega mõtted mujale juhtida. "Aga kui Inglisilm sind tagasi kutsub?" 
"Las kutsub," kehitas Kris õlgu. "Ma võin ju teda aidata ja lapsi hoida, kui tal tõesti on väga vaja, aga see, mis meil oli, on nüüd läbi. Ma jään sinuga."
"Kindel või?" aasis Lily. 
"Juba rohkem kui kaheksateist aastat," vastas Kris sigaretikoni kinganinaga teetolmu sisse laiali hõõrudes. Tal oli vaja Inglisilmaga koos elada ainult selleks, et lõplikult veenduda: Lily oli üks ja ainus ning mitte keegi ei suutnud teda asendada. 



Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

1.Imeline Max

256. Vaoshoitud sadism ja eksistentsiaalsed küsimused

47. Tiivad ja sõõrikud