160. Kolmekesi edasi I

"Ma ei teinud seda, ma ei teinud seda..." kordas Ella lakkamatult. Ta oli šokis ning Kris ei osanud last kuidagi aidata. Vahepeal jälle inimeseks muutunud Lily hoidis tüdrukut kaisus ning sosistas rahustavaid sõnu. Õudne vaatepilt karussellist, mis inimesi üha uuesti ja uuesti läbi tulemere lennutas, ei kadunud silme eest. Karjed ja nutt kõlasid endiselt kõrvus.
Pooleldi automaatselt bussi juhtides sõitis Kris mööda maanteed üha edasi, teadmata isegi, kuhu. Kaugemale, ära siit. Sinna, kus ei juhtunud jubedaid asju. Silmapiiril laiuv taevas tõmbus roosakaks. Õhtu hakkas tasapisi öösse veerema.
"Kris", kuulis ta Lily häält enda peas. "Ära vii mind koju."
"Olgu," vastas Kris. Ta mõistis, et Lily vajas samuti rahunemisaega.
"Mitte kunagi enam," lisas Lily. 
Selle mõtteavalduse peale oleks Kris eessõitjale peaaegu tagant sisse sõitnud. 
"Ah?"
"Ma jään Ella ja sinuga," kinnitas Lily, puurides läbitungiva pilgu läbi Krisi kuklale langeva paksu juuksepahmaka.
"Kitsaks läheb," vastas Kris, kuid lisas kiiresti: "Olgu peale, kui sa seekord tõesti kindel oled." 

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

1.Imeline Max

Kujutis
Mööda kuldse õhtuhämaruse looriga kaetud tänavaid kargles kuljuste kõlisedes ringi narrikostüümis tegelane. Tema ülesandeks oli kutsuda möödakäijaid osa saama suurejoonelisest vaatemängust.  Seda ta ka tegi, röökides kõigile, kes ette jääma juhtusid, et kätte on jõudnud harukordne võimalus osa saada millestki kordumatust ja enneolematust. Inimsilmad pole veel ealeski midagi taolist näinud. „Imeline Max esitab teile nüüd ja kohe erakordse, ainulaadse, sensatsioonilise illusiooni!“ kuulutas narrikostüümi kandev tegelane, keksides samal ajal läbi hõredavõitu vaatajaskonna lava suunas. Tehes topeltsalto, hüppas ta ennist välja reklaamitud Imelise Maxi kõrvale, haaras tõrviku ja puhus sellest välja hiiglasliku tulejoa.  Imelisest Maxist oleks nüüd pidanud järele jääma ainult paar imeliselt kõrbenud konti, kuid artist seisis pärast leekide vaibumist endiselt oma poodiumil, valgeks võõbatud näol mänglemas edev naeratus. Tegemist polnud kuigi originaalse illusiooniga, kuid see oli
Lisateave

256. Vaoshoitud sadism ja eksistentsiaalsed küsimused

"Sa ei saa mulle mõtlemist keelata!" hüüdis Jack õnnetult käsi laiutades. Inglisilm oli teistsugusel arvamusel. Ta pööras Jackile selja ja keeldus temaga suhtlemast, sest prussakapoiss oli julgenud mõelda kahetsevaid mõtteid, kuuldes Regina ja Maxi värskest suhtest.  "Tundub, et me ei saagi kuu aja pärast torti," sõnas täiskasvanute armudraamat jälginud Anita ohates.  "Tule kohvikusse, seal saad," lohutas Ella. "Robin annab mulle kõike, mida ma soovin." "Kas Robin on mees või naine?" küsis Anita kulmu kortsutades. "Minu klassis käib üks tüdruk nimega Robin. Aga meil on üks õpetaja sama nimega ja tema on mees." "Robin on nagu sinu ema, aga vastupidi," lausus Ella. "Ma loodan, et nad issiga uusi lapsi ei saa. Mulle piisab juba Mayast ja Marvinist. Nad on nii tüütud!" "Agnes on ka tüütu," mõistis Anita sõbranna muret. "Ma ei tohi tal aju õhku lasta, kui ta haugub ja nurka pissib. Ma ei viitsi te
Lisateave

47. Tiivad ja sõõrikud

Päike oli juba kõrgel ja tükkis akende ette riputatud tekkide vahelt vägisi läbi pugema, kuid vanamees polnud ikka veel tagasi tulnud. Aimates halba, läks Kris hammasratta juurde Sauronit otsima. Tagasi tuli ta väga halva uudisega.  Põgenikke ootas ees uus rännak, sest tööpostil hinge heitnud vanamehe korterisse nad kauaks jääda ei saanud. „Kas mulle ainult tundub või ongi nii, et kõik vanainimesed, kellega me kohtume, surevad üsna varsti? Kõigepealt Esme, nüüd Sauron... Äkki peaksime endile mingi sildi seljale kleepima, mis vanurid meist eemale hoiaks?“ Kris jäi teistele toasolijatele küsivalt otsa vaatama. „Võib-olla pole sa veel märganud,“ alustas Max ettevaatlikult, „aga vanainimestel ongi kombeks ära surra. Ma ei tea veel ühtegi vanurit, kes oleks igavesti elama jäänud.“ „Ega keegi teda ei mürgitanud?“ küsis raamaturiiulite pealt tolmu pühkinud Alice. „Kas sa vaatasid tema kohvitassi ja toidunõud üle?“ „Mismoodi ma neid vaatama oleksin pidanud?“ küsis Kris. „Mul polnud vanameest o
Lisateave