153. Pisiasjad

"Alguses ei tahetud mulle midagi anda, sest juhtum olevat veel politseis uurimisel ja mida iganes. Aga ma rääkisin selle tšikiga, kes seal laua taga istus. Ma ütlesin, et ta on valesti aru saanud. Ta kahtles esialgu, kuid lõpuks sain asja nii kaugele, et kindlustus peaks ehitatama päris uhke palee selle maja asemele, mis meil varem oli. Muide ekspertiis jõudis juba kindlaks teha, et keegi oli tõesti meie majale pommi alla pannud. Nad leidsid lõhkeaine jälgi," jutustas Max, jälgides samal ajal rooli keerates eessõitvate autode liikumist. "See vist ostis endale load internetist," kommenteeris ta endamisi. "Mingi idioot keeras ette, kuigi mul on peatee." Kui Lily poolt endiselt ühtegi vastust ei tulnud, piilus Max silmanurgast naise poole. "Kõik korras? Sa oled täna kuidagi vaikne. Juhtus midagi?"
"Ei," vastas Lily. Ta püüdis oma teadvust Maxi eest blokeerida, aga jäi sellega natuke hiljaks. 
Maxi nägu kivines. Kõik oli selge ilma sõnadetagi. "Kas sa minu poolt ka teda tervitasid?" küsis ta, tehes nii järsu manöövri, et kui Lily poleks turvavööga kinni olnud, lennanuks ta Maxile sülle. 
"Max, see pole nii, nagu sa arvasid," ütles Lily. "Ta läks eluga edasi. Tal on nüüd oma pere. Ma tahaks siiski aeg-ajalt oma lapsega kohtuda..."
"Mitte minu juures," oli Max resoluutne. 
"See on Igori vagun, mitte sinu oma. Vagun on ilma lastetagi paras sitamaja," ei jäänud Lily vastust võlgu. Maxi kangekaelsus hakkas teda juba tõsiselt vihale ajama. 
"Kui Ella su jälle põlema paneb, jään ma üksi sinna sitamajja," vastas Max. "Ella on ohtlik. Ta oleks su peaaegu tapnud. Miks sa teda ikka veel näha tahad?"
"Sest ta on minu tütar!" hüüdis Lily. "Sul pole ühtegi last ja sa ei suuda kunagi mõista, mida tähendab armastada kedagi teist peale iseenda."
Max surus rooli nii kõvasti, et sõrmenukid valgeks tõmbusid. Ta oleks meeleldi Lily autost välja visanud, aga südametunnistus ei lubanud nii käituda. Max hoolis temast liiga palju, hoolimata pidevatest tülidest. 
Pärast mõne minuti pikkust vaikust lülitas Lily autoraadio käima. Uudistes ei räägitudki enam Maxist. Kuumaks teemaks oli maakera teises otsas alanud sõda. 
"Mujal maailmas jäävad sajad inimesed oma kodudest ja lastest ilma. Neil pole vagunitki, kuhu sõja eest varju minna. Aga meie vaidleme siin mingite pisiasjade pärast," lausus Max. "Tegelikult on kõik ikka päris hästi, kui mõtlema hakata."
"Laps pole pisiasi," vastas Lily.
"Ma ei keelanud sul teda näha, aga tehke seda lihtsalt kusagil, ma ei tea..." Max tegi mõttepausi ja lülitas samal ajal suunatule sisse. "Minge mängutuppa või kuskile. Nii et Kris kaasas on. Ta teab, mida teha, kui see elukas jälle hulluks läheb."
"Sa lubad mul Krisiga kohtuda?" imestas Lily. See oli küll midagi uut.
"Mis mul muud üle jääb?" Max vahetas valgusfoori taha seisma jäädes teemat: "Igori tütar on mingi kummaline tšikk. Ta tundis mu ära, kui eile vagunite juures vastu tuli. Ime, et autogrammi ei küsinud."
"Sul on fänn!" hüüdis Lily naerma puhkedes. "Nüüd peaks sinu ego küll kõvasti toitu saama."
"Jah? Hakkan igal hommikul postkastist roosasse ümbrikusse pakitud lillelõhnalisi kirju leidma?" Mõte fännikirjadest ei tundunudki Maxile kõige hullemana. Vaheldus kodusele olmedraamale ja kõige hullemale tööle, mida ta endale ette kujutada suutis, oli lausa hädavajalik. Ta polnud veel harjunud tavainimese igava eluga. Max oli staar, ta vajas imetlust, tähelepanu, aplausi iga silmapilgutuse ja hingetõmbe eest. Lily polnud juba ammu teda imetleva pilguga vaadanud...
"Oo, nii armas," ütles Lily. "Mul võiks samuti selline fänn olla."
"Sul on temaga tütar," vastas Max ning tagurdas auto hoovi, hämaruses kummituslikult kumava tsirkusevaguni ette. Päev hakkas õhtusse jõudma. Homme hommikul ootas ees meeliülendav kohtumine hobustega. Seda mõtet mõeldes kahetses Max tõsiselt oma surematust, sest muidu oleks ta endale nööri kaela tõmmanud. Muidugi jäi veel võimalus kaevu uppumiseks, aga see oleks rikkunud teiste inimeste joogivee. Maxil ei jäänud üle muud, kui hambad risti suruda ja edasi minna, sest kõik pidi kunagi mööduma - nii halb kui hea.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

1.Imeline Max

256. Vaoshoitud sadism ja eksistentsiaalsed küsimused

47. Tiivad ja sõõrikud