149. Salakamber

 Kõige tagumise kambri võti rippus Sidi kaelas, olles osavalt maskeeritud kuldseks krutsifiksiks. Kitsa puust ukse taga asus teine uks - paksust metallist, õhu ja helikindel. Selle taga oli peidus hiiglaslik keemialabor, suurem kui terve kirik koos tagahooviga. Sid ei hallanud seda kõike  üksinda. Tal oli abiline, veel üks maailma taaskäivituse tagajärjel elluärganu. Erik askeldas laboris ringi, nagu poleks suremine ja kõige ümbritseva ootamatu muutumine tema tööd hetkekski katkestanud. 

Ta ei saanud laborist lahkuda, sest vastasel korral oleks lõhkenud tema keha sisse peidetud pisike kuulike, mis sisaldas endas surmavat mürki. Selle aktiveerimiseks polnud vaja peent tehnoloogiat. Sid suutis mürgi vabaks päästa ainult enda tahtejõudu kasutades. Ta oli seda varemgi teinud, Eriku nähes, et ähvarduse mõte keemikule ikka kindlalt kohale jõuaks. 

"Oled midagi teada saanud?" küsis Sid laborisse astudes. Ta libistas hindava pilgu üle peenikeste torude ja läbipaistvate anumate, saamata päriselt aru, mis neis täpselt toimus. 

Erik võttis prillid eest ja hakkas plekilise kitlihõlmaga närviliselt klaase puhastama. Tema silmad olid magamatusest ja kemikaalide aurudest punased.

"Liblikatel oli täiesti teistsugune rakuehitus ja DNA," ütles ta. "Nad peaksid olema osa Lily´st, aga neil pole tema kehaga vähimatki ühist."

"See tähendab?" küsis Sid. Ta oli liblikaid koos Päikesetõusuga uurides märganud, et tegemist oli eriskummaliste olenditega, kes ei sarnanenud putukale ega inimesele. Selle pärast oligi Sid nende analüüsimise keemikule edasi andnud.

Erik pani prillid uuesti ette ning vastas: "Kui me viiruse lahti laseksime, siis tapaks see Lily ja liblikad jääksid alles."

Sid mühatas midagi vastuseks. Aina hullemaks läks. Alguses ei suutnud Erik leida ühist joont kõigi eksinute vahel, mis nad teistsuguseks muutis. Seda oli tarvis viiruse väljatöötamiseks, mis jätaks terveks ainult eksinud. Nüüd, kui see oli viimaks leitud, selgus, et mõned eksinud jäid oma erilisusest hoolimata pooleldi tavalisteks. Tuli leida mingi lahendus.

"Olgu," ütles Sid. "Viirus on Lily ja teiste pool-eksinute jaoks surmav. Kas sa suudaksid viirusele vastumürgi välja töötada? Midagi, mis pool-eksinuid nakatumise eest kaitseks?"

"Põhi-põhimõtteliselt," kogeles Erik. "Sellega läheks aega."

"Kui kaua?" küsis Sid.

"Pool aastat... Aasta..." Erik mudis närviliselt käsi ja muutus näost üha punasemaks.

Selline vastus Sidile ei meeldinud. "Magad tööd tehes või?" käratas ta.

Erik raputas pead ja kohendas viltu vajunud prille. "Ei, selle jaoks on tarvis teha erinevaid katseid ja..."

Sid tõstis tõrjuvalt käe, katkestades keemiku jutuvada. "Kui ma otsin sulle rottide asemel inimese, kelle peal vaktsiini katsetada?"

"Lastega oli tõesti parem," tunnistas Erik.

Taolise vastuse peale suutis Sid ainult silmi pööritada. "Kuskohast ma sulle neid lapsi võtan? Teen kirikusse poistekoori või?"

"See pole paha mõte," nõustus Erik. Sid ei öelnud rohkem enam midagi. Ta kõndis mööda laborit ringi ja kogus mõtteid. Eelmises elus oli kõik palju lihtsam, sest postapokalüptilises kaoses puudus inimelu esteetiline väärtus. Nii lapsi kui täiskavanuid hinnati selle järgi, kui palju nad suutsid tööd teha. Purustatud maailm oli tarvis uuesti üles ehitada. Keegi ei keelanud Sidil inimestega katseid teha ja lapsi orjadeks müüa, teenides sedasi raha iseenda ja oma projekti jaoks. Siin maailmas kehtisid aga karmid käsud ja keelud. Tasunuks vaid kellelgi vihjata kirikualuses keldris toimuva kohta, veetnuks Sid oma pensionipõlve vangikongis prii toidu peal. Kellegi röövimine katsete tegemiseks ei tulnud kõne allagi. Vabatahtliku leidmine tähendanudks riski kuulujuttude levimiseks. 

"Erik, sa pole eksinu," lausus Sid seisma jäädes. Ta oli leidnud probleemile lihtsa lahenduse.

"Ma tean, et ma pole eksinu," noogutas Erik. Keemik oli arvestanud sellega, et viiruse valmis tegemine lõpetaks tema maise eksistentsi. Selle pärast ta oma katsetega võimalikult kaua venitaski. 

"Järelikult saaksid sa vaktsiini iseenda peal katsetada," lütles Sid.

Eriku nägu tõmbus valgeks. Ta oli nagu valgusfoor, mis vastavalt emotsioonipuhangule värve muutis. "Aga kui miski peaks minema valesti?" küsis keemik arglikult sosistades. Lootus labori seina sisse salaja kaevatud tunneli abil vabaks pääseda asendus julmalt reaalse väljavaatega surra põrgupiinades. 

"Siis pean sinu asemele kellegi teise leidma," kehitas Sid õlgu ning avas ukse Angie´le, kes oli tulnud Erikule süüa tooma. 


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

1.Imeline Max

256. Vaoshoitud sadism ja eksistentsiaalsed küsimused

47. Tiivad ja sõõrikud