152. Tagamõte

 Kiriku taha tekkinud imeilus haljendav aed kogus kiiresti populaarsust. Paljud noorpaarid soovisid just seal oma laulatust korraldada. Nõnda ei jäänud Päikestõusul üle muud, kui telk kokku voltida ning hakata uue ööbimiskoha peale mõtlema. Paar päeva võis ju kirikusaalis pingi peal välja kannatada, aga mitte rohkem. Angie oli pakkunud Päikesetõusule krüptis ööbimise võimalust, kuid mees keeldus sellest. Endides hauakambris ööbimine olnuks nagu iseenda elusalt maha matmine. Kuigi telk oli väike, meeldis see Päikesetõusule palju rohkem. Telgis oli õhku ja mõnikord ka vett, kui kõvemini sadama juhtus. Telgis ööbides kuulis ta looduse hääli, ka neid, mida inimkõrv tabada ei suutnud. Telgist polnud vaja kaugele minna, et korraks kutsikat pissitada. Krüptis oleks kutsikas esimest ettejuhtuvat sammast puuks pidanud ja selle peale jalga tõstnud. Sidile poleks see tõenäoliselt sugugi meeltmööda olnud.

Angie ei tundunud vastupidiselt Sidile üldse rõõmustavat Päikesetõusu äraminekuplaanide üle. Ta tõmbus endasse ja tigetses, kui vend tal midagi teha käskis. Ühel varahommikul oli kuulda suuremat tüli ning Päikesetõus leidis naise peagi üksinda aias jalutamast.

"Hommik," ütles Angie vaikselt ja püüdis oma nägu peita. Sellegi poolest jõudis Päikesetõus märgata silma alla tekkinud sinikat. 

"Hommik jah," vastas Päikesetõus. "Bob oli täna päris varajane, ma oleksin meeleldi veel natuke maganud. Mis sind sellisel kellaajal üles äratas?"

Angie vaikis ja näppis kleidiserva. Tema nurgelised õlad tungisid läbi riide nagu linnu tiivanukid. Ta näis nii väikese ja haprana laiaõlgse Päikesetõusu kõrval. 

"Kuidas teie krüptivaimul läheb?" küsis Päikesetõus. Angie tõstis imestunult pea ja jäi talle otsa vahtima. Nüüd oli selgelt näha, et naist oli päris jõhkralt koheldud. Nii palju siis vennaarmastusest surnuist üles ärganud õe vastu. 

"Kellest sa räägid?" küsis Angie teadmatust teeseldes.

"Eks ikka sellest, kellele sa süüa viid," vastas Päikesetõus ja lisas sõbraliku muigega: "Sulle ei jäägi midagi, kui kõiki teisi toidad."

"Mis minust..." ohkas Angie. "Nagunii varsti ühele poole minek."

"Vara veel," arvas Päikesetõus. Ta korjas paar taimelehte, mudis need pihus pehmeks ja andis Angie´le. "Pane oma silma alla, paraneb kiiremini ära."

"Aitäh," pomises Angie pakutut vastu võttes. "Miks sa seda teed?"

"Mida nimelt?" küsis Päikesetõus ning hüüdis koera poole pöördudes: "Bob, ära söö seda!" Kutsikas tõmbus kühmu, näol pattu kahetseva süüdlase kurb ilme. Ta lasi suust lahti imeliku kujuga juurika, mille närimine oleks võinud väga halvasti lõppeda.

"Seda kõike siin," vastas Angie. "Aed, minu aitamine... Mis kasu sa sellest saad?"

"Sa oled mind ja Bobi toitnud ning lubanud kiriku juures ööbida," ütles Päikesetõus. "Miks ma ei peaks sind aitama?"

Angie raputas pead. "Ei, midagi on veel," sõnas ta. Elu oli talle õpetanud, et kedagi ei aidatud niisama heast tahtest. Alati oli mingi tagamõte.

"Sina?" küsis Päikesetõus  ja hakkas omaette muheledes piipu toppima. "Sinuga on tore vestelda."

"Minu peal see taktika ei mõju," lausus Angie. "Ma pole küll eksinu, aga taipan ka ilma võimeteta, kui mingi mees üritab mind ära rääkida."

"Kes sulle ütles, et ma mees olen?" küsis Päikesetõus imestunult kulmu kergitades ja hakkas Angie näoilmet nähes valjusti naerma. "Oh sind... Ära ole nii tuhvlialune. Ütle Sidile midagi sarnast nagu sa just mulle ütlesid. Aja selg sirgu ja hakka ometi vastu."

"Mis mõttega? Viirus tapab mu nagunii. Sid ei hooli sellest, et ma pole eksinu," pahvatas Angie kogu tõe välja ning jäi kohkunult vait. 

Päikesetõus ainult noogutas ning vajutas viimase näputäie tubakat kõvasti kinni. Enne piibu läitmist ütles ta: "Sa oled eksinu, kui juba jutuks tuli. Sid ei tapaks sind pärast kõiki neid aastaid, mis ta sind elustada püüdis."

"Enda teada pole mul ühtegi võimet," ütles Angie. "Ma oleksin ju märganud, kui..."

"Sa märkad," segas Päikesetõus vahele. "Hakka vastu ja te mõlemad märkate. Palun tee seda siis, kui kirikus rahvast pole."

Angie seisis tardunult keset aeda ega tundnudki, kuidas esimesed vihmapiisad tema peale langema hakkasid. Ükski neist ei teinud teda märjaks. Vesi voolas Angie keha pealt pärlitena alla ja imbus mulla sisse. Naise jalgade ümber tärkasid üksteise järel rohelised võrsed. Päikesetõus võttis kutsika sülle, jättis hüvasti ja hakkas minema, kaasas telgiriidesse mässitud komps eluks hädavajalike asjadega. Tema töö oli siin tehtud. Saabus aeg edasiliikumiseks.