151. Eluga edasi

Pärast pikki ja põhjalikke läbirääkimisi, mis ähvardasid peaaegu tüliks kasvada, jõudsid Max ja Lily viimaks kokkuleppele. 

Neil oli vaja toiduaineid, esmatarbevahendeid ning kööginõusid toidu valmistamiseks. Lily leidis koristamise käigus kapist kaks supitaldrikut, kahvli ja lusika. Nuga oli Maxil olemas ja rippus kokkupanduna võtmekimbu küljes. Tema endise kodu võtmeid ei läinud enam vaja, kuid Max hoidis neid alles kui helget mälestust paremast ajast. 

"Võib-olla õnnestub meil vanast kodust midagi kasutuskõlblikku leida," arvas Lily. 

Max vaatas teda nagu peast põrunut. "Sa ikka tead, milline olukord seal praegu valitseb?" küsis ta.

"Tegelikult ei tea," tunnistas Lily. "Kuidas sina nii hästi tead?"

Max võttis telefoni ja kirjutas interneti otsingumootorisse paar sõna. Nähtavale tulid pildid purunenud majast lähivaates. Olukord oli tõepoolest jube. Kõrbenud kaltsud, katkine mööbel, klaasikillud ja muu laga vedelesid kõikjal. Poleks iial arvanud, et nii puhtast ja läikivast kodust sai alles jääda sedavõrd suur prügihunnik. Kõige sürrealistlikum nägi välja katkine trepp, mis lõppes poolel teel eikuhugi. Kaks majapoolt jõllitasid vastastikku oma katkiste tubadega. Ühes pooles asus vann, teisest paistis vetsupott. Ühel pool oli pliit, teisel magamisase... 

"Kui me peaksime tülli minema, hakkab üks meist elama vasakpoolses majaosas ja teine parempoolses," ütles Max. "Vastavalt vajadusele vahetaksime. Samal ajal ei räägiks me teineteisega ühtegi sõna."

"Voodis magaksime ka kordamööda?" küsis Lily naerma hakates. "See jäi ju paremale poole."

"Sind teades... Kõigepealt magaksid sina voodis ja mina vannis, siis mina vannis ja sina voodis," vastas Max kelmikalt muiates. Lily'l läks aega, enne kui öeldu talle kohale jõudis. 

"Ma ei ole ju  sinu vastu nii karm!" hüüdis Lily, samal ajal kui Max juba autosse istus. 

"Kas sa tuled ka või lähen üksi linna?" küsis ta. Nii kauaks siis naljatuju jätkuski. Kärsitu ja pidevalt vinguv Max oli jälle tagasi nagu kutsumata külaline.

Pärast auto parkimist linna suurima kaubanduskeskuse ette, hargnesid Lily ja Maxi teekonnad kaheks. Maxil oli vaja käia kindlustusbüroos ja Lily tahtis poodi minna. Telefon jäi Lily kätte ning nad leppisid kokku, et kui üks neist peaks oma askeldustega kiiremini valmis jõudma, läheb ta autosse ootama. 

Vaevalt jõudis Max silmist kaduda, kui Lily võttis telefoni ja helistas, liikudes samal ajal mööda tänavat edasi. Keset jutuajamist pööras ta poole sammu pealt ümber ja hakkas minema vastassuunas. Päris kindlasti ei jäänud sinnapoole kauplus, kuhu Lily minna oli lubanud. 

Nad kohtusid väikeses jäätisekohvikus. See oli linna populaarseim peopaik laste sünnipäevade korraldamiseks. Kris oli just lõpetanud järjekordse etteaste ning vajus väsinult laua taha istuma.

"Soovid jäätist?" küsis ta. "Maja teeb välja. Küsi ükskõik mida."

"Kui ükskõik mida, siis soovin heeringamaitselist jäätist sibularõngastega," vastas Lily. Kris tõusis püsti ja tahtis minna tellimust esitama, kuid Lily haaras tal varrukast kinni. "Ma tegin ainult nalja!"

"Ma tean, aga see kõlas nii lahedalt," vastas Kris. "Sa oled täpselt nagu Inglisilm. Kui ma mänguga kaasa lähen, on tal kohe blokk peal ja ütleb, et tegi ainult nalja. Nii pole üldse huvitav."

Olles korraks teeselnud solvunud mossitamist, jätkas Kris oma uue elu naljakate seikade värvikat kirjeldamist, nagu polekski ta just äsja lubanud Lily´le jäätist tuua. Ta suutis selle täiesti kogemata ära unustada. Lily ainult noogutas Krisi jutuvada kuulates ning muigas kibedalt. 

"Sa oled armunud," ütles ta, lõigates vestluskaaslase jutu nagu noaga pooleks. Hetkeks tekkis piinlik paus.

Kris kogus ennast kiiresti ja küsis: "Mina? Nalja teed või?" Ta tegi põlastava grimassi ning vehkis tõrjuvalt kätega. "Mida sa veel välja ei mõtle?"

"See on väga tore, et sa oma eluga edasi läksid," jätkas Lily, "aga oleksid võinud teha parema valiku."

"Millise?" küsis Kris tõsiseks muutudes. "Jääda elu lõpuni sinu varumeheks? Sul oli mind vaja ainult siis, kui Max su maha jättis, ajutiselt ära suri või lihtsalt sinu tunnetega mängis. Ma tõesti hoolin sinust väga, aga..."

"Mina olen Ella ema," lausus Lily vaevukuuldaval sosinal. Ta tõesti ei tahtnud, et Inglisilm tema pisikese armsa Ella oma lastearmee jaoks tapma ja röövima õpetab ning lõpuks surma saadab, nagu ta enda eelmiste kasvandikega tegi.

Kris tahtis Lily'le silma vaadata, kuid naine pööras pilgu kõrvale. "Sa oled seda ja jääd selleks alati," ütles Kris, püüdes lohutuseks tema kätt oma käte vahele võtta. Ka seda ei lubatud teha. Lily luristas nina ning nuuskas laualt võetud erksavärvilise salvräti sisse. "Inglisilm laseb mu maha, kui ma peaks Ella juurde tulema," ütles ta. 

"Alati on võimalik kusagil mujal kohtuda," leidis Kris lihtsa lahenduse. "Pealegi on tal endal kari lapsi erinevate isadega, nii et selles vallas pole Inglisilmal küll sõnaõigust."

"Kas need isad oma lapsi mõnikord vaatama ka tulevad?" küsis Lily. Ta püüdis kujutleda Inglisilma eksmeeste näoilmeid, nähes, millise värvikireva uue isa lapsed on endale saanud. 

"Enamus neist vaatavad oma järeltulijaid pilvepiirilt või põrgutulest," vastas Kris. "Need, kes alles jäid, pidid elama kusagil kaugel. Ma pole ühtegi neist kohanud." Ta hakkas naerma. "Ma tõesti tahaksin näha musta ja valge kaksiku isa. Nad on nii ägedalt teistsugused ja kumbki neist pole üldse Inglisilma moodi."

Lily noogutas ja lükkas tooli lauast eemale. "Ma pean nüüd minema," ütles ta salvrätiga ettevaatlikult üle silmade tõmmates, et ripsmevärvi mitte laiali ajada. "On tore näha, et sul hästi läheb. Kui sul tekib võimalus mind Ellaga kokku viia, kirjuta mulle. Palun alusta oma sõnumit nii: "Austatud härra Max, kas te lubate enda naisel kohtuda sohilapsega möödunud elust?""

"Ella pole sohilaps. Max oli surnud," vastas Kris automaatselt, enne kui öeldu mõte talle kohale jõudis. "Ta kontrollib su sõnumeid?" Krisi näoilme järgi võinuks arvata, nagu oleks ta paljastanud sajandi suurima kuriteo.

"Sitt päev, kellele kurta," sõnas Lily nõutult õlgu kehitades. "Järgmise korrani siis." Ta pööras selja ning hakkas kiirel sammul ukse poole liikuma. Kris hüppas püsti nagu vedrunukk ja tormas talle järgi.

"Oota, kus sa nüüd tormad?" hüüdis ta Lily ette seisma jäädes. "Kas kalli ei saagi?" 

Lily naeris, silmis läikimas pisarad. Ta lasi Krisil ennast kõvasti kallistada ja kuulis teda kõrva sosistamas: "Ma olen alati sinu jaoks olemas. Max mingu perse."

"Aitäh," vastas Lily ja lasi mehest vastumeelselt lahti. "Mine nüüd koju. Sinu uus pere ootab. Sul tuleb nagunii Inglisilmale palju seletamist."

"See, et mul on uus pere, ei tähenda veel, et mul ei tohiks vanu sõpru olla," vastas Kris.

Nad mõlemad teadsid, et tegelikult oli tegemist millegi palju enamaga kui lihtsalt sõprus. Samas polnud midagi parata, elu läks edasi. Ka Lily läks edasi, jättes Krisi üksinda keset jäätisekohvikut seisma ja mõtisklema tehtud valikute üle. Ta ei tahtnud veel koju minna, kuigi koha sulgemiseni olid jäänud loetud minutid. Üks hullumaja oli just lõppenud. Enne teise sukeldumist vajas ta aega ümberhäälestumiseks. Pärast Lily'ga vestlemist valitses sügaval Krisi sisemuses totaalne kaos. Ta võttis taskust telefoni ja kirjutas, et jõuab täna hiljem koju. Seejärel lülitas ta telefoni välja, kõndis leti juurde ning ütles: "Palun anna mulle seda jooki, mis pole lastele mõeldud." 

Kris istus saali kaugeimasse nurka laua taha, otsis oma põhjatust kotist välja pliiatsi ja paberi ning asus raevukalt joonistama. Kojuminekuks valmistuv kohvikuomanik pani tema ette lauale klaasi, pudeli ja võtmekimbu. Ta oli oma elu jooksul piisavalt palju näinud, et mitte hakata liigseid küsimusi esitama.

Sõpruse Puiestee - Jäätisekohviku ees

Tere ei teha
Head aega ei saa
Astuda peale
Ja korraga maha
Ikka veel keegi
Kurbade südames
Veskina vurritab
Väikeseid naelu
Nii libe on kivi
On see mu käsi
Kaupluse esisel
Põlvitad maas
Juustes on vihm
Võibolla mu veri
Küsi mult midagi
Soovita kedagi
Helista kuhugi
Aita mind edasi
Mööduvad sekundid(t)
Palu tal minna
Hoidmata teda
Käekellas kinni

Tundmustehetked
Oma murdumise piiril
Võivad ka tappa

(Laul on albumilt XX sajandi lapsed, 2004)